Eestlastest 18. sajandi teisel poolel

Liivimaa elanikkond jagunes laias laastus kaheks. Olid sakslased, kelle hulgas oli nii mõisnikke, vabahärrasid, haritlasi, töölisi jms. Ja olid eestlased, kes olid peaaegu eranditult pärisorjad. Eestlaste kirjeldamiseks olen kasutanud Karl Ernst von Baeri doktoridissertatsiooni "Eestlaste endeemilistest haigustest", mis ilmus umbes pool sajandit enne Wilde asumist Põltsamaale. Kuna aga tolleaegne pärisorjuslik ühiskond oli suht staatiline, siis annab ilmselt ka 1814. aastal visandatud pilt eestlastest suhteliselt adekvaatse pildi.

Baer ei ole kitsi oma kriitilistes hinnangutes eestlaste aadressil. "Mis puutub vaimsesse kultuurisse, siis ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, sest väga vähesed eestlased on kirjutama õppinud. Peamiselt hangivad nad elatist põlluharimisega, loomade pidamine ei ole nii suure tähtsusega," kirjutab von Baer.

Refereerides von Baeri käsitlust annavad eestlaste eluasemed tunnistust nii vaesusest kui ka räpasest viletsusest. Sageli on nad rajatud ühiste küladena. Neli seina, kaheksa jalga kõrged, on üles laotud tahumata palkidest ja kaetud õlgkatusega; korsten puudub. Palkide vahed on täidetud samblaga (tihti soosamblaga, Sphagnum palustre, Lin).

Seesugune ehitis koosneb kahest põhilisest osast. Suuremat osa (rehealune) kasutatakse vilja peksmiseks ja puhastamiseks, samuti õlgede, tarbeesemete ja tööriistade hoidmiseks. Väiksem osa sisaldab peale mingi eesruumi veel kõrval oleva väikese ruumi (kamber), mida tavaliselt kütta ei saa, ja suurema (tare), mis ongi talupojast peremehele ja tema perekonnale eluasemeks, kus ka kanad ja haned koos koertega elamiseks ruumi leiavad. Sellel vaevalt nelja kuni viie sülla pikkusel ja laiusel ruumil on väga harva aken - tavaliselt on seintesse tehtud kaks ava, mis valgust sisse lasevad ja mida saab luukidega sulgeda.

Eluaseme nurgas on kividest ehitatud ahi, millel on määratu paksud seinad ja mis kaks jalga põrandast sügavamale ulatub. Ahju ette on tehtud auk (leeauk), et inimesed tulele lähemale pääseksid kas keha soojendamiseks, toidu valmistamiseks või muudeks toimetusteks. Talve lähenedes teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et terve ruum suitsuga täitub, sest puudub ju korsten. Siis tehakse uksed lahti, et suitsune aur saaks välja minna. Et uksed tundide kaupa avatud on, saavad elanikud tunda ühelt küljelt ahjutule lõõska ja teiselt talvist pakast.

Kui keegi, kes eestlaste perekonda ei kuulu, niisugusse suitsuurkasse julgeks astuda, siis ta peaaegu lämbuks. Silmad hakkavad vett jooksma. Suits katab seinad, inimeste rõivad ja keha musta koorikuga.

Niipea kui suurem osa suitsust on välja läinud, võib uksed kinni panna. Siis aga tõmmatakse määratu sütevägi ahjust välja, sest tuba peab neist palju sooja saama kui ahju määratust massist. See ving on isegi ohtlikum kui suits. Õnneks tuleb aga pidada seda, et hoone vähene tihedus hapniku sissetungimist takistada ei suuda. Kui määratu sütevägi mõnda aega oma lõõska on levitanud, tuleb peagi hoolt kanda, et ahi toa uueks lõõmutamiseks valmis oleks. Eestlane, kes ei pea üheks kõige ihaldusväärsemaks hüveks mitte sooja, vaid kuuma tuba, ei mõtle puude säästmisele.

Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised elanikud lamavad aga ümberringi põrandal. Kõige ihaldatum puhkekoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb. Õhtuti ja sageli ka talvistel päevadel, kui uksed on suletud, kasutatakse küünla asemel männilõmmudest lõhestatud pilpaid (peerg ehk pird). "Nii on sisustatud räpane, aurusid täis elamu, kus on puudus nii valgusest kui ka hapnikust ja kus eestlane kindlasti vähemalt talvel elutseb, suvekuudel saab ta aga lageda taeva all tervislikumast olukorrast rõõmu tunda. Kõrvalhoonete hulk oleneb eestlastel varanduslikust seisundist.

Eestlased on aplad. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas ja suvel, mil ta juba varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm korda toitu: esimest korda hommikul kella 9 paiku, siis pärast kuue tunni möödumist ja seejärel õhtusel ajal. "Söömisel unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärsema. EI ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures lla. Ja peaaegu mitte kunagi, isegi rahvarikka koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söögiringi," kirjutab Baer.

Toit koosneb enamasti leivast, mis on valmistatud jämedast sõelumata ja kliidega segatud jahust. Kui vili on väga kallis, segatakse jahule mõnikord aganaid hulka, millega vaesed eestlased kahekodselt petta saavad: nimelt söövad nad esiteks ebatervislikku toitu, teiseks ergutavad kõvad kestad ja viljapeade osakesed kõhtu niivõrd, et see kogu oma sisaldise kiiresti eemaldab. Niiviisi tuleb isu toidu järele peagi tagasi, mistõttu kokkuhoiust saadud kasu läheb kaotsi.

Peale leiva annab teravili veel tangu, millest nii putru kui suppi tehakse; jahust ja piimast valmistavad nad ka neile omast toitu, mida kördiks nimetatakse ja mis on väga raamatuköitja kliistri sarnane. Kapsaid ja naereid kasvatasid ja kasutasid eestlased juba varem küllaldaselt. Kaunviljadest tarvitab eestlane toiduks sageli herneid ja ube, harvemini läätsi.

Liha sööb eestlane ainult harva, peaaegu üksnes pühapäevadel või muude pühade ajal. Sealiha eelistab ta kõigele muule. Peale selle tarvitab ta lamba-, veise- ja kitseliha. Kuigi meie metsad pakuvad suurel hulgal metsloomi, ei saa neid siiski lugeda eestlaste peatoiduse hulka, sest nad müüvad sakslastele peaaegu kõik, mis nad on tapnud. Sulgloomade karja toidetakse peamiselt müügiks, kuigi mõnikord sügisestel koosviibimistel ka hane süüakse. Kuna Eestimaa on rikas jõgedest ja tal on ulatuslikud rannad, siis pakub ka kalapüül toidupoolist.

Ainus maitseaina, millest ka eestlased loobuda ei saa, on sool. Kui sellest puudus tuleb, siis pole see neile vähem rõhuv kui raskused teraviljaga.

Kõikidest eestlaste jookidest on vesi, nagu talurahva juures kunagi, kõige sagedamini tarvitusel ja ka looduslikult kõige sobivam. Peale selle tarvitavad nad veel teatud erilist hapukat jooki (eesti keels kali ehk taar), mida nad veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad. Õllejoomine on haruldane. Suvisel ajal on neil töö juures alati piimaga täidetud nõu kaasas; piim on hapendatud, kooritud ja vadakuga segatud. - Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina.

Wildest kirikuraamatute põhjal

Kirikuraamatud peegeldavad mõningal määral Wilde perekonnalugu ja liikumisi ümbruskonnas. Alustan abikaasast.

Tõenäoliselt saabus Peter Ernst Wilde naine Liivimaale oma venna, hilisema Laiuse pastori Johann Heinrich Maximilian Myliusega. Johannette Friderica Christiane Louise Mylius sündis 24. novembril 1735. aastal Jenas. Isa Christian Heinrich Mylius oli Jena justiitsbürgermeister. Ema nimi oli Marie Elisabeth Strauss.

Esimest korda kohtame Johannette Friderica Christiane Louise Myliuse nime Liivimaal ristimise tunnistajana Laiusel 1756. aasta oktoobris. Kirikuraamatus on mõningates kohtades märgitud preili Myliust (jungfrau Mylius) isegi 1755. aasta mais. Viimast korda esineb naine Myliusena 1759. aasta augustis. Siis kaob allikatest. Uuesti kohtame Johannette Friderica Christiane Louise Myliuse, nüüd perekonnanimega Schartow, nime 1764. aasta septembris.

Wilde esimene poeg – Ernst Carl – sündis 29. juunil ja ristiti Põltsamaa kirikus 3. juulil 1768. Ristiijaks oli August Wilhelm Hupel, tunnistajateks olid pastor Mylius, Knoicke?, Stoven?, Candid Juris Schoreht?, notarin Mylius, madameScherabeck?, kohaliku pastori proua Barbara Christan. Hupel.
Poeg suri 16. veebruaril 1772.

Wilde teine poeg – Heinrich August – sündis 8. juunil ja ristiti Põltsamaa kirikus Hupeli poolt 12. juunil 1769. Tunnistajateks olid seekord pastor Eisen Tormast, advokaat Otto von Cabbal, Koeningshaveni proua?
Heinrich August suri 18. juunil 1771, olles äsja saanud 2-aastaseks.

Wilde kolmas poeg – Carl August – sündis 24. novembril ja ristiti 27. novembril 1773. Ristimise tunnistajateks olid pastor Mylius ja tema abikaasa ja Potzny?.

Peter Ernst Wilde ise viibis järgmistel ristsetel.

15. augustil 1769 kirurg (chirurgi) Carl Gottlieb Gebhardi ja tema abikaasa Sophia Helena (sünd Cavonius) poja Carl Woldemari ristsed. Lisaks olid tunnistajaks major von Lauw, Kirchhoff?, Hupeli proua Barbara Christine, von Spandekau (see on ilmselt Hupeli naise sugulane, kuna ka Barbara Christine neiupõlvenimi oli von Spandekau), madam Hüser?.

20. jaanuaril 1771 Laiusel, kui pastor Myliusel ja tema abikaasal Lonetta Sophia Myliusel (sünd Laamann) ristiti tütar Juliana Charlotta. Lisaks Wildele ja tema abikaasale osales ristsetel tunnistajana pastoriproua Charlotta Evert Kodaverest.

1775. aasta 14. oktoobril oli ta tunnistajaks leitnant Jacob von Günterhacki ja tema abikaasa Johanna Willhelmina (sünd Brinck) tütre Helena Willhelmina ristimisele Kolga-Jaanis. Lisaks Wildele olid kohal von Bocki proua?, frau von Heber, pastor Rückeri abikaasa, proua Krüdner, assessor von Krüdner, leitnant von Gernet ja pastor Hupel.

Kronoloogia

24. august 1732 - sünnib Peter Ernst Wilde
10. aprill 1749 - Wilde asub Halles õppima õigusteadust
28. jaanuar 1766 - Wilde vastab Lauw kutsele asuda Põltsamaale positiivselt.
28. oktoober 1766 - Kuningamäe trükikojast ilmub teadaandmine "Bekantmachung", mis teavitab Wilde trükikoja avamisest.
1. november 1766 - ilmub Wilde käsitlus "Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft".
9. september 1767 - Wilde laulatatakse Laiusel Tartu postmestri C.C. Schartowi(?) lese Christina Johannetta Friderica Louise Schartowiga
29. juuni 1768 - sünnib Wilde esimene poeg Ernst Carl
7. november 1768 - Wilde kirjutab Berliini raamatukaupmehele Friedrich Nicolaile ja teeb ettepaneku oma raamatute kirjastamiseks. Nicolai osutab oma koostööle Hartknochiga ja loobub koostööst Wildega.
8. juuni 1769 – sünnib Wilde teine poeg Heinrich August.
15. august 1769 - osales Wilde kirurgi Carl Gottlieb Gebhardi lapse ristimisel.
20. jaanuar 1771 - osales Wilde pastor Myliuse lapse ristimisel Laiusel.
18. juuni 1771 - suri Wilde teine poeg Heinrich August Wilde
16. veebruar 1772 - suri Wilde esimene poeg Ernst Carl Wilde
24. november 1773 – sünnib Wilde kolmas poeg Carl August, hilisem Pilistvere pastor
14. oktoober 1775 - osales Wilde leitnant Jacob von Günterhacki lapse ristimisel Kolga-Jaanis.
18. juuli 1784 - Greifenbergi ülikooli dekaan Christian Ehrenfried Weigel saab kirja doktor Wildelt, kus viimane palub endale saata tõendi doktorikraadi saamisest ülikoolis.
28. detsember 1785 - Wilde sureb 53-aastasena

Neue Medicinische Bibliothek (1767)

Rudolph August Vogels tõi oma ajakirjas "Neue medicinische Bibliothek" (vol. 7, 1767) ära järgmise uudise Liivimaalt:

"Oberpahlen in Liefiand... Meditsiin ja majandusteadus on selles piirkonnas leidnud tänuväärse toetaja jõuka aadlihärra major von Lauw näol, kes oma kulu ja kirjadega on rajanud siia trükikoja ja pannud aluse aadlike ja mõisnike seltsile, mille sihiks on ühiselt Liivi- ja Kuramaa teadusi arendada.

Lõpuks on seal ilmunud leht, mis annab teada kolmest trükisest, mida see selts soovib kord kvartalis välja andma hakata. Esimesed kaks on mõeldud maahärradele ja õpetlastele, kolmas selgelt meditsiiniasjatundjatele.

Viimane kannab nime "Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft". See ei tutvusta üksnes kodumaiseid ja odavaid arstimismooduseid, eriti neid, mis on mõeldud tavalisele inimesele, vaid ka patsientide ravipäevikuid, mis pärinevad Operpahleni Hospitalist, kus tegevad on arst ja kolm kirurgi. Siit peaksid juhendeid arstimisest ja arstiteadusest saama ka noored."

Königsberg enne seda, kui Wilde lahkub Kuramaale

Rõugetest paranenuna naasis Wilde Königsbergi ja asus siin õppima arstiteadust. Aasta võis siis olla 1752-53. Hiljem tegutses ta arstina ja otsis võimalusi leida tööd Kuramaal või Liivimaal, mis kujunes "balti erikorra" aastail paljudele sakslastele omamoodi tõotatud maaks.

Esimene kokkupuude nö vene erikorraga pärineb Wildel juba Königsbergi aastaist. Pühapäeval, 22. jaanuaril 1758 marssis Vene kindral en chef, hilisem riigigrahv (Reichsgraf) Wilhelm von Fermor oma vägede eesotsas ja kirikukellade helina saatel Königsbergi. Preisi võimud eesotsas omavalitsusjuhtide, aadli ja kodanike esindajatega andsid talle üle linna võtmed. Algas viis aastat kestnud Vene okupatsioon.

Kaks päeva hiljem, 24. jaanuaril 1758 - päeval, mil preislased olid tavaliselt tähistanud kuningas Friedrich Suure sünnipäeva, andsid Preisi võimud, linna magistraat ja Königsbergi kodanike esindajad vande keisrinna Jelizavetale.

Okupatsioon muutis mõneti senist elukorraldust. Pühapäeviti toimusid kõigis kirikutes jumalateenistused tsarinna ja keisrikoja auks. Viidi sisse 13 riiklikku tähtpäeva, mida tähistati Vene kombe kohaselt (päev algas hommikupalvusega, toimusid paraadid ja vastuvõtud lossis, pidulikule õhtusöögile järgnes ball ja linnarahvale pakut ilutulestikku). Ülikool tähistas neid päevi piduliku aktusega Albertinumi aulas.

Königsbergi mündikojas vermiti münte, mille esiküljel oli kas tsarinna näokujutis, kahe peaga kotkast kujutav tsaarivapp või initsiaalid E.P. (Elizaveta Petrovna). Königsbergist sai "Vene keiserlik linn". Linna kuberneriks sai kindralleitnant Nikolai von Korff, Vene vägedes teeninud kuralane.

Tuleb tunnistada, et muutused Ida-Preisimaa elukorralduses olid pigem pehmet laadi. Tolleaegsete Königsbergi suurkujude Hamanni, Herderi ja Kanti kirjadest on raske leida osutusi okupatsioonile või põhimõttelistele muutustele elukorralduses. Näiteks kogu valitsusaparaat jäi paigale ja asus teenima tsarinnat. Ametnike seas olulisi muutusi ei toimunud. Kiriklikud ja kommunaalinstitutsioonid säilitasid oma sissetulekud. Posti- ja liikluskorraldus jätkas toimima nõnda, nagu see oli toiminud enne venelaste sissemarssi.

Tõsi, lisandusid mõned uued koormised. Pahupoolelt tuleb nimetada ka vene sõjaväelaste röövrünnakuid, mille vastu asus aga väejuhatus kiiresti sõdima. Rüüsteretked võisid ärritada elanikkonda ja tekitada vastupanuliikumisi mitmesuguste partisaniüksuste näol. Et võimalikke riske maandada, karistas Fermor rüüsteretkete korraldajaid. Vägede distsiplineerimiseks viis väejuhatus koguni sisse surmanuhtluse neile, kes üle piiri astusid.

Säärane empaatia kohalike elanike suhtes kandis strateegilist tähendust. Tsarinna eesmärgiks ei olnud mitte valitseda seda maad, vaid võita siinse rahva toetus. Ikka ja jälle rõhutas ta kubernerile saadetud instruktsioonides, et maad nõnda valitsetaks, et "mälestus meie suuremeelsusest ja leebusest kesta võiks."

Kõige rohkem võitis venelaste meelsusest ülikool. Sellele tagati tema sissetulekud ja õpetamise vabadus.

1763. või 1764. aastal tabab linna suurpõleng. Tuli hävitas Löbenichti, Sackheimi ja osalt Roßgarteni. Õnnetuse tunnistajaks oli esimestest hetketest alates Kolbergi laevaomanik Joachim Nettelbeck, kes päästis suure osa jõesuudmes seisnud laevadest, kui neid ähvardas põlema süüdata mehitamata leekides hollandlaste laev.

Allikad:

http://www.ostpreussen.net/index.php?seite_id=12&kreis=38&stadt=01&bericht=03

Wilde kirjast Friedrich Nicolaile

Wilde ettevõtmised Põltsamaal ei sujunud just kõige libedamini. Siin olid mitmed põhjused, millest ehk parima ülevaate annab Peter Ernst Wilde kiri Berliini raamatukaupmehele Friedrich Nicolaile 7. novembrist 1768. Kirjast leiame järgmised read:

"Saatus on minust teinud Liivimaa kirjaniku. Olen siin erinevaid kirjutisi välja andnud, mis on tänulikult vastu võetud. Der Landarzt oli minu esimene vaimusünnitis. Ma ei tea, milliseid teid pidi on mõned eksemplarid Saksamaale jõudnud, kuna olen ise selle teose autor ja kirjastaja. Ka ei tea ma olevat rohkem eksemplare kui mina müünud olen, trükitud olevat. Uues Tisso tööde kogus, mis Hamburgi Tüpograafilise Seltsi poolt välja antud, olen ma sellest trükisest rõõmuga lugenud.

Olen selle jätkuna ka juba kolm kvartalikirja (Quartale) pealkirjaga Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft avaldanud. Olen ka Liivi- ja Kuramaa majandusliku seltsi toetanud, milline oma esimesed katsetused kvartalikirja Lief- und Curländ. oekonom Abhandlungen näol avaldanud on...."

Kirja hilisemas osas kurdab Wilde selle üle, et kogu vaev, mis ta teaduse levitamiseks selles piirkonnas kulunud, on üksnes temal lasumas, et ta kirjanik, trükkal ja kirjastaja ühes isikus olema peab ja, et see "ring, kus ma teadust levitan" liiga väike on ja tema kirjutiste hind liiga kõrge olevat.

Lõpuks pakub ta välja kolm koostöövormi, millest aga Nicolai ära ütlema pidi, kes tegi juba koostööd Riia kirjastaja Johann Friedrich Hartknochiga.

Ehk siis, umbes paari aasta jooksul pärast oma trükikoja avamist näib, et Wilde on selle ülalpidamise ja majandamisega hädas. Tema kavatsus anda välja peamiselt arstiteaduslikke (aga ka muude elualade teaduslikke) kirjutisi põrkus kahe suure probleemi otsa. Esiteks, see ring, kellele raamatud võinuks kasulikud olla, oli piiratud ja väike. Teiseks - trükikulud arvestades väikest lugejaskonda olid suured. Nii prooviski Wilde oma teostega jõuda mõnevõrra suurema publikuni, kus ta lootis Friedrich Nicolai abile. Aga nagu näeme, Nicolai oli sidunud end juba teise kirjastajaga.

Wilde ja sõjandusõpetus

1783. aastal tuleb Oberpahleni trükipressi vahelt välja Wilde raamat "Die Kriegswissenschaft für junge Leute, welche in der Soldatenstand treten wollen". Tagantjärele mõjub Wilde suunamuutus üllatavana - arstiteaduse asemel pühendub mees sõjakunstile.

Milline see raamat täpselt välja nägi, on raske öelda. Eesti suurematest raamatukogudest pole mul õnnestunud seda leida. Teada on, et raamat oli 416 lehekülge paks ja sisaldas kuut vasegravüüri. Raamatu sisusse aitab meil pilku heita "Allgemeine deutsche Bibliothek", mis toob 1785. aastal ära lühikese arvustuse.

"Kirjanik, kes saadud teadete kohaselt elab ja tegutseb Liivimaal arstina, kuid jagab ka õpetust noortele inimestele, on avaldanud raamatu, millest natuke puudust tuntud on. Mitte ainult need, kes soovivad sõjaväeteenistusse astuda, vaid ka mõnigi ohvitser, kes juba aastaid selle sees, võiks selle endale kasuliku leida. Igaüks võib siit vastavalt oma seisusele õppida, mida on vajalik teada kompaniist, rügemendist, laagrielust jne. teadmine on kirjutatud lahti kogemuse, mitte kirjaliku kirjaliku instruktsiooni põhjal - põhjendatuna, miks tuleks talitada just nii, aga mitte teisiti. Autor esitab oma nägemuse ratsionaalselt ja teeb seda küllalt selgelt.

Lühidalt raamatu sisust. Alustuseks on avaldatud moraalireeglid. Sellele järgneb lühike sissejuhatus kompanii, rügemendi, laagrite rajamisest (mis on eriti meeldinud), suurtükiväest (siin ei ole autor keskendunud konkreetselt igale suurtükile, vaid kirjeldanud suurtükiväge sel määral, kui palju sellest peaks teadma iga ohvitser), maamarssali poolt armee kokkukutsumisest, üleriigilisest mobilisatsioonist, marsist ja armeelaagrist, luurajatest ja lõpetuseks lahingust. Viimast arendab edasi teine osa, kuigi lugejad näinuks meelsamini seda osa ühtse tervikuna.


"Auf die bey der russischen Armee gewöhnlichen Einrichtungen, hat der Verfasser oft Rücksicht genommen: diese scheint er am besten zu kennen, aber auch auf junge Liefiänder vielleicht sein Augenmerk vornehmlich gerichtet zu haben. Die Weitläuftigkeit des ersten Abschnitts, welcher bis S.124 reicht, wird mancher tadeln, zumal weil Dinge darin vorkommen, die man eben dort nicht sucht, und die eigentlich zur moralischen Bildung eines jeden Menschen können gerechtnet werden, als vom Spiel, vom Tanzen, von der Verschwiegenheit, von der Religion, wobey eine dringende Empfehlung des Gebets steht, u. d. g. Doch läßt sich diese scheinbare Ausschweisung entschuldigen: jugendliche Herzen kann man nicht frühzeitig genug gegen Verführung bewahren: und wie nöthig ist dies, sonderlich bey einem jungen Menschen von Stand, der frühzeitig in Kriegsdienste tritt, und vielleicht in seiner Eltern Hause keine Gelegenheit fand, sich mit den ihm drohenden Gefahren bekannt zu machen.

Gleichwohl ist nicht zu läugnen, daß hier etliche moralische Lehren so allgemein und unbestimmt ausgedrückt sind, dass ein solcher junger Mensch sie nicht einmal recht verstehen, viel weniger gehörig befolgen kann. z. B. S.23. u. s. wo es heißt: „Trauet eurem eigenen Herzen niemals -- Send aufmerksam auf die ersten Regungen der Leidenschaften, dann ist es noch in eurer Gewalt sie zu unterdrücken -- Lasset euch niemals durch die erste Gestalt der Leidenschaften verführen' u. s. w. Aber wie man das anfangen, und Leidenschaften unterdrücken müsse, wird mit keiner Gylbe erwähnt; und daher ist die ganze Warnung ohne Nutzen.

Eben so vermißt man bey der S.26. anempfohlenen Vorsicht in Ansehung des Tanzens, welches oft den Weg zu einer geheimen Liebe eröffnen soll, die genauere Bestimmung. Überhaupt hat sich der Verf. zuweilen im Räsonnement vertieft; auch wohl den Soldatenstand S. 90. zu sehr erhoben , wenn er ihn, den vorzüglichsten Stand Ruhm und Ehre zu erwerben, nennt. Wie viel Einschränkungen sind hier nöthig. und wie viel Ausnahmen finden Statt! Es giebt ja auch andere Stände, darinn man eben so viel Ruhm und Ehre erlangen kann. Indessen verdient dies Buch, aller solcher kleinen Mängel ungeachtet, eine gute Ausnahme, und der Verf. zur Fortsetzung desselben Aufmunterung."

Wilde kirjast Greifswaldi dekaanile 1784

Leidsin täna hommikul huvitava fakti books.google.com-ist. Raamatus "Geschichte der Medizinischen Fakultät Greifswald" on märge dekaanilt Christian Ehrenfried Weigelilt, et too oli 18. juulil 1784 saanud kirja doktor Wildelt.

Kirjas soovis Wilde saada ülikoolist diplomit. "Kuna seda ei olnud, siis saatsin talle osakonna tõendi," kirjutas Weigel.

Milleks võis Wildel diplomit vaja minna? Päris täpselt on seda raske öelda. Üheks põhjuseks võib olla ka see, et 1780ndatel soovis Wilde mõningate allikate kohaselt alustada arstipraksist Venemaal. Võibolla oli seal tarvis tõendada oma haridustaset?

Christian Schiffert "Collegium Fridericianumist"

1741. aastal ilmus Collegium Fridericianumi rektori Christian Schifferti sulest raamatuke, mis kandis pealkirja "Nachricht von den jetztigen Anstalten des Collegii Fridericiani" (Teade praegusest õppeasutusest Collegium Fridericianumist).

Raamat annab üksikasjalise ülevaate koolikorraldusest. Kuna Peter Ernst Wilde tuli samasse kooli õppima viis aastat pärast raamatu ilmumist, võime oletada, et suur osa selles kirja pandust kehtis ka Wilde ajal. Alljärgnevalt püüan lühidalt kokku võtta Schifferti kirjelduse.

Collegium Fridericianum oli oma tegevuse suunanud eeskätt selleks, et valmistada ette tulevasi üliõpilasi Königsbergi ülikooli tarvis. Seal õppisid osalt aadliperede, osalt kodanike lapsed. Lapsi oli nii Königsbergst kui teistest linnadest ja maadest.

Nii palju kui võimalused lubasid, elasid lapsed Collegiumis. Ent oli neidki, kes elasid linnas ja käisid sealt kooli. Õpilastel olid erinevad sihid. Enamik pidi võtma nii keeltes kui teistes tunde seni, kuni olid ülikoolikõlbulikud. Kuid oli ka neid, kes ei soovinud edasi õppima minna. Need õpilased võtsid lihtsalt ladina ja prantsuse keele tunde, õppisid teoloogiat ja geograafiat, lihvisid oskusi arvutamises ja kirjutamises.

Õpilased olid klassidesse jagatud eeskätt oskuste põhjal. Määravaks said õpitulemused, mitte seisuslik vahekord.

Keskmine koolipäev nägi välja umbes selline. Kellahelin äratas õpilased kell 5 varahommikul (väiksemad lapsed võisid ärgata kell 6). Pärast riietumist viis toavanem (Stuben-Inspectoris) läbi hommikupalvuse, mis algas ühe väikese lauluga, seejärel loeti ette peatükk piiblist. Palvus lõppes väikese meeleülendusega. Kõik see kokku kestis umbes pool tundi.

Pärast palvust läksid õpilased tubadesse loenguteks valmistuma. Kella 7ks võeti einet ja siis läks õppetöö koolis lahti. Iga klass paiknes erldi auditooriumis, et nad ei segaks teineteist. Iga tunni juhatas sisse ja välja kellalöök.

Õppepäev nägi tavaliselt välja järgmine.

Kell 7-8 õpetati viies klassis teoloogiat. Usuõpetuse tunnid toimusid iga päev, välja arvatud laupäeval. Alustuseks (Theologica quintas) võeti läbi Lutheri väike katekismus. Hiljem omandati ka Lutheri katekismus, tehti selgeks piiblitõed ja õnnistuste kord. Oluliseks õppevahendiks viimasel oli Christoph Starcke (1684-1744) käsitlus "Ordnung des Heils in Tabellen, sowol für Studierende". Põhiliseks õppimismeetodiks oli kõva häälega ettelugemine. Klassist klassi toimusid ka varem õpitu kordamine.

kell 8-10 kuues klassis toimusid ladina keele tunnid.
kell 10-11 õpetati kolmes kõrgemas klassis kreeka keelt. Need, kes kreeka keelt ei õppinud, võtsid läbi ladina keele pööramise

Kell 11 toimus selleks spetsiaalselt kohandatud ruumis lõuna. Seejärel oli tunnike vaba aega. Ispektori järelvalve all tehti tavaliselt siis lühem jalutuskäik.

Õppetöö jätkus kell 13. Kuni kella 14ni sai siis õpetust mitmesugustes silmaringi arendavates ainetes. Õppida sai näiteks kiriku ajalugu, kalligraafiat või kirjakunsti.

Kell 14-15 heebrea keel ja arvutamine. Kolmapäeviti ja laupäeviti võisid huvilised sel ajal õppida ka vokaalmuusikat ja veidi süvendatumalt matemaatikat.

Kell 16-17 oli vaba aeg, mille võis taas sisustada jalutamisega. Need, kes olid end selleks üles andnud, võisid samal ajal võtta poola keele tunde. Teine osa jälle võis õppida instrumentaalmuusikat.

Kell 17-19 oli iseseisva õppimise aeg. Siis valmistati ette koolitükke järgmiseks päevaks.

Kell 19-20 õhtusöök. Pärast seda oli taas vaba aeg. Suvel mindi tavaliselt jalutama. Talvel kasutati õhtusöögi järgset aega tubade korrastamiseks ja õppetükkide kordamiseks.

Kell 21 toimus õhtupalvus ja kell 22 pidi kõigis tubades tuli surnud olema.

Mõtteid Wilde "Arsti ramatust"

1771. aastal nägi Kuningamäe trükikojas valgust Wilde raamat rahvameditsiini põhitõdedest. Raamat kandis pealkirja "Arsti ramat". Selle pani eesti keelde ümber August Wilhelm Hupel. 162-leheküljeline raamat oli mõeldud eeskätt maarahvale, et see end paremini ravitseda mõistaks ning paljuski ebausul ja nõiatarkusel põhinevast arstimisest loobuks.

Nii nagu "Lühhikeses Öppetuses" kohtame ka siin alustuseks osutusi pärisorjade hulgas levinud tohterdamisnippidele. Iseäranis kriitiline on Wilde talurahva hulgas levinud hoolimatuse suhtes.

"See taevane valitseja küll läkitab oma ilma ja sellega ka tõved," kirjutab Wilde sissejuhatavs peatükis, "aga mõnikord saab inimene tõbiseks oma enese süü läbi, kui tema liiaste sööb ehk joob, kui tema ei kata oma ihu nii palju kui tarvis külma vastu, ehk kui tema öösel väga külmaks jääb; sest niisuguste kommete läbi läheb ihu nõrgaks et tema ei jõua vastu pidada kui kurjad ilmad tulevad."

"Arsti ramatust" leiame vihjeid ka maarahva hulgas levinud käitumismustri kohta.

"Meie kohus on, et meie hoolt kanname oma ihu ja oma tervise eest. Seepärast ära mine mitte külma kätte särgi väel: Ehk sa arvad, et üks klaas viina ning üks soe saun sind varsti jälle aitab? Ei mitte; Kange luuvalu sees võid sa küll kümme korda sauna minna, siiski see valu ei anna mitte järele. /.../

/märkus: siin võime kohata mõttepeegeldusi Hippokratese ühest olulisimast teosest "Õhust, veest ja maakohtadest". "See, kes arstiteadusele õige uurimisviisiga läheneda tahab, peab eeskätt aastaajad vaatluse alla võtma ja uurima, mis võim neist igaühel on. Neis pole ju muide midagi sarnast, ja kuna nad üksteisest väga erinevad, siis puutuvad asjasse ka mitmesugused muutused, mis nendega kaasas käivad. Peale selle tuleb aga arvestada ka külmi ilmu ja tuuli, eriti neid, mis igale paikkonnale omased on. Niisiis peab võõrasse linna jõudnu selle asukoha uurimise endale mureks võtma, et teada saada, kuidas see asetab tuulte ja ilmakaarte suhtes jne" - tsiteeritud K.E. von Baeri doktoritöös "Eestlaste endeemilised haigused"/

Mõni arvab oma haigused ühest kurjast asemest tulevat, kus tema seisis enk magas, selle mõtte juures on palju ebausku ning rumalust. Küll see on tõsi, kui sa magad selle voodis, kell on kuritõbi, kõhutõbi ehk kärnad küljes, ehk kui sina niisugusega koos saunas vihtled, siis teise tõbi võib peagi sinu külge hakata. Ka siis kui sa kaua tule käes seisad ehk niiske aseme peal magad, siis võib sulle küll sellest valu tulla. Aga muidu ära karda mitte maast tõbiseks jääda.

Teised mõtlevad esenesele tehtud olevat kui nemad suurt valu tunnevad. Vaene, miks sa seda mõtled? See nõid, keda sa kardad, on inimene kui sina, temal tulevad haigused nõnda kui sulle, ning surm kisub teda ära nõnda kui sind. Kui temal oleks see võim sind ära teha ning sinu peale valu lükata, miks ta ei mõsita ennast ise valust päästa? Eks sa ei näe mitte, et ka see kõigekavalam tark mõnikord sedasama valu tunneb, mis üks vaene rumal arvab enesele tehtud olevat. Nõidus on üks pettus, selle targa kunst on tühine. Sa oled ju kuulnud, kust need haigused ja valud tulevad, mõistagi ilmast, ehk hooletusest, ehk kurjast elust; ehk nemad hakkavad sinu külge kui sa teise tõbise ligi tuled nõnda kui kärn, pahatõbi, ruged ning muud; ehk Jumal paneb neid oa tahtmise järele sinu peale." (lk 5-6)

Arsti ramat pakub hulgaliselt nõuandeid erinevate tõbede vastu. Mõned neist on ajatud ja kehtivad tänagi. Näiteks soovitatakse palavikus olles palju juua. Samas suur osa ravitsemise põhimõtetest on lootusetult aegunud. Esimesena tuli siinkohal meelde soovitus, kuidas võidelda sooleusside vastu.

"See kolmas sugu usse on pisikesed valged kui linaluud, need on kõige enamasti lastel pärakasoole sees. nemad sügelevad mõnikord nõnda et lapsed hakkavad kogemata kisendama ning ei tea mitte, mis via neil on. Võta üs väike tükk seapekki, pista seda tagant sisse, pane üks väike pael peki külge, et sa seda võid jälle välja tõmmata. Need pisikesed ussid hakkavad siis selle seapeki külge. Kui sa võiksid kanepiõli ehk poolmõli putkega lapsele tagant sisse pumbata (klisterida), siis need ussid surevad seest." (lk 57-58)

Raamatus on põhjalik nõuannete kogu ämmaemandatele, kuidas sünnitust vastu võtta. Viimased paarkümmend lehekülge võtab aga enda alla õpetus, kuidas tohterdada hobuseid, veiseid ja muid pudulojuseid.

Raamat sisaldab hulgaliselt retsepte, mis täna ilmselt ei päde. Küll aga tasub järele proovida mõningaid karastusjooke, mida Wilde soovitab palaviku maandamiseks. Olgu mõned neist siinkohal lahti kirjutatud.

"Üks jook, mida tõbised peavad jooma

Võta kolm peotäit otra või kaera, pese need tolmust puhtaks, vala kaks toopi vett peale, keeda seda küttetule ääres seni, kuni vilja terad lõhkuvad. Nüüd kurna seda läbi kaltsu. Palu mõisast ehk osta apteegist üks triiki lusika täis salpeetrit ja pane seda selle läbikurnatud vee sisse, kui see alles palav on. Siis see salpeeter sulab tema sees. Kui sa tahad, siis sa võid juurde panna ka üks ehk kaks lusikatäit mett, lase seda natuke sulada vee sees tule ääres. /.../ Kui sul ei ole salpeetrit, siis pruugi seda paljast odra-vett". (lk 12)"

"Need kuremarjad on vga head joogi tarvis, eriti need, mis siis korjatakse kui viimne lumi on maa peal kevadel. Korja ning vajuta neid, seda vett, mis välja vajutatakse, keeda pisut paksuks, hoia seda ühe kinnipantud pudeli sees külmas paigas ehk maa all. Sinna võid ka pisut mett juurde panna kui sa seda keedad. Sellest keedetud marja veest vala pisut külma vee sisse, et ta hapuks jääb, siis on sul üks hea jook valmis. Kui sul on värskeid kuremarju, siis võta neid, need on veel paremad. Vajuta neid ning sega seda vedelat, mis välja vajutati külma veega. Seesama kuremarja jook kustutab janu ning jahutab su südant, mis sul nõrk on." (lk 16-17)

Kolmanda joogi valmistamiseks soovitab Wilde minna mõisa ja tuua sealt viinaäädikat. Äädikas tuleb segada külma vee sisse ja valmib hapukas jook.

Mida öelda lõpetuseks. Sellel raamatul on kaks mõõdet. Ühelt poolt on see pesuehtne käsiraamat maarahvale võitluses igasuguste haiguste ja tervisehädade vastu. Teisalt peegeldub selles Wilde hoolivus maarahva vastu. Wildele läheb korda see, et ka see osa elanikkonnast, kes peab päevast-päeva rügama pärisorjatööd, oleks terve ja tugev. Siin võime taas rääkida sellest, et Wilde jaoks olid kõik jumala ees võrdsed. Nõnda, nagu haigestusid ja said ravi saksad, nii oli igati loomulik, et ka maarahvas sai oma tõvedele lohutust ja parandust.

Mõneti huvitavad olid ka need kohad, kus Wilde soovitab ravimeid ja mitmesuguseid tarvilikke rohupulbreid küsida mõisast. Ilmselt oli selline käitumismall suht levinud. See omakorda lubab oletada, et mõisnike ja maarahva suhe ei pruukinud olla alati käärivalt terav. Mõis oli siiski koht, kus talurahvas võis oma hädadele ka abi saada.

Suhted Johann Georg Eiseniga

Järgnevalt püüan veidi piiluda Wilde ja Johann Georg Eisen von Schwartzenbergi suhetesse. Viimane on tuntud vahest kõige teravama pärisorjuse kriitikuna 18. sajandi Liivimaal. Andmaks põgusat ülevaadet Eiseni eluloost, kasutan Eesti vanema kirjanduse digitaalset tekstikogu "Eeva".

Halle ülikoolis (1737–40) teoloogiat, meditsiini, ravimtaimeteadust ja kameralistikat õppinud Eiseni tuli 1741. aastal Liivimaale, millel oli saksa tudengite seas omamoodi „piimamägede ja pudrujõgede maa“ kuulsus, kus koduõpetajana oli kerge vaevaga võimalik kiirelt haljale oksale jõuda. Esimesed neli aastat õpetas ta Avinurmes (Awwinorm) perekond Skoghi lapsi ja kuigi raha reisiks oli juba olemas, võttis ta vastu Torma-Lohusuu (Torma-Lohusu) pastorikoha (1745–75).

Eiseni tegevus Tormas oli äärmiselt mitmekesine. Ta rajas uue kirikuhoone, tegi suuri jõupingutusi kirjaoskuse levitamiseks kihelkonnas, propageeris rõugetevastast kaitsepookimist sõnas ja teos, kirjutas käsikirja jäänud eestikeelse aiapidamiskäsiraamatu, leiutas uudse kuivkonserveerimisviisi, mille tutvustus tõlgiti mitmetesse võõrkeeltesse (vene, poola, rootsi, inglise, hispaania) ja pani paberile rea pärisorjusevastaseid kirjutisi, millest enamik trükki siiski ei jõudnud.

Peter Ernst Wilde ja Johann Georg Eisen ei olnud üksnes mõttekaaslased. Nad puutusid kokku ka igapäevaelus. Eiseni nime leiame Peter Ernst Wilde esimese poja ristsetelt. Eisen avaldas üht-teist Wilde trükikojas. Kokkupuutepunkte oli teisigi. Ka ametialaselt - olid ju mõlemad arstikunsti asjatundjad.

1998. aastal ilmus Roger Bartletti ja Erich Donnerti sulest valik Eiseni kirjutistest "Johann Georg Eisen (1717-1779). Ausgewählte Schriften. Deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft in Russischen Reich."

Raamatu indeksist leiame viiteid Peter Ernst Wildele üheteistkümnest kohast. Igaüks neist sisaldab killukesi kahe valgustusajastu mõttekaaslase kokkupuutepunktidest. Alustuseks mainivad valiku koostajad, et Wilde ja Eisen olid tuttavad ja pärisorjuse vastased kaasvõitlejad. Lisaks olid mõlemad rõugete vatsase vaktsineerimise eestkihutajad.

Samal ajal, kui Eisen püüdis Liivimaa kindralkuberneri George Browne toel viia Liivimaal läbi süstemaatilist kaitsepookimist rõugete vastu, avaldas Wilde Oberpahlenis mõtteid, kuidas kõige tõhusamalt variolatsiooni läbi viia. Variolatsiooni korral kanti nakatunud inimestelt võetud rõugelima üle mitte-nakatunud inimestele, mis põhjustas tavaliselt kerge haigestumise ning seejärel kestva immuunsuse. Tegemist oli mõneti riskantse ettevõtmisega. Variolatsioon aitas küll võidelda rõugee vastu, kuid see võis endaga tuua kaasa ka epideemiapuhangu. Just viimase tõttu loobuti rõugetega "nakatamisest" 1780. aastate paiku.

Ei saa öelda, et Eiseni ja Wilde arusaamad arstikunstist oleksid alati ühtinud. Mõningad lahkhelid ilmnesid 1760ndate lõpus, pärast seda, kui Wilde sulest ilmus 1768. aastal trükis "Discours über die Dimsdalsche Art, die Blattern einzuprofen". Eisen kritiseerib Wildet kirjas Gadebuschile 31. juulist 1769. "Te peaksite lugema Dr Wilde käsitlust rõugete panemisest. Pfui. Olen arvanud, et idee rõugebakterite viimisest emaüska kuulub mulle, aga nüüd ütleb Wilde kogu maailmale, et tema seda mulle teada andnud on".

Samas annab Eisen mõista, et ta ei ole huvitatud kisklemisest autoriõiguste üle, sest esmatähtis on kasu, mida inimene sellest avastusest saab. Küll aga väljendab ta pettumust. "See on ilmselgelt ebaõiglane, et ta võtab mult selle pookimisviisi au, millest esimesena kirjas proua Montaguele kirjutasin.

Oluliseks Eiseni ja Wilde kokkupuutekohaks oli Kuningamäe trükikoda. 1772. aastal ilmus siin suisa neli Eiseni teost "Die Kunst alle Küchenkräuter und Wurzeln zu trocknen" (Supijuurikate kuivatamise kunst), "Unterricht, wie man Bäume versetzer soll" (Õpetus, kuidas puid ümber istutama peab), "Fortgesetzer Unterricht von Bäumen" (Jätkuõpetus puudest) ja "Zweite Fortsetzung des Unterrichts von Bäumen" (Teine jätk puude õpetusest).

Wilde trükikojas ilmunud teoste loetelu

1998. aastal kaitses Kairit Tsäro Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna infoteaduste osakonnas bakalaureusetöö “Valgustusaja esiklaps – Põltsamaa trükikoda.” Liivi Aarma juhendamisel valminud töö väärtuslikemaks osaks on loetelu 18. sajandi teisel poolel Põltsamaa trükikojas ilmunud väljaannetest. Meenutagem, trükikoja rajajaks ja omanikuks oli Peter Ernst Wilde.

Wilde trükikoda alustas tegevust 1766. aasta sügisel. Tinglikult võime pidada trükikoja sünnipäevaks 28. oktoobrit, mil ilmus teadaandmine (Bekantmachung) trükikoja rajamisest Põltsamaa lähistele. Teadaandmisele järgnesid arstiteaduslikud raamatud ja ajakirjad, hiljem ka teisi teoseid.

Toon siinkohal ära loetelu nendest trükistest, mis Tsäro bakalaureusetöös mainimist leidnud ja mis ilmunud Põltsamaa trükikojas enne selle põlemist (1766-1773). Lisaks on siin esitatud loetelu töödest, mille autoriks on olnud Wilde, kuid mis on ilmunud pärast 1782. aastat, mil Lauw põlenud trükoja uuesti üles ehitas.

1. Bekantmachung. [Hrsg. P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, den 28sten October.1766

2. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft. [von P.E.Wilde] Schloss Oberpahlen, den 1sten November 1766

"Allgemeines schriftsteller- und gelehrten-lexikon der provinzen Livland, Esthland und Kurland--Nachträge und fortsetzungen", mille on välja andnud Johann Friedrich von Recke, Theodor Beise ja Karl Eduard Napiersky, teatab kahest hilisemast kordustrükist. Kolmas kordustrükk olevat ilmunud Tartus 1793. aastal M. Grenziuse väljaandel.

3. Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi inimeste kui ka weiste haiguste ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna haiguste jures. Selle kõrvas on weel muud head noud, opetussed ning maenitsused leida, keik meie Eesti rahwa kassuks ning siggidusseks üllespantud. [P.E.Wilde, tlk A.W.Hupel]

4. [Segius (Sege), Johann Jakob]. Haematologia sacra: das ist Meditationen und heilige Betrachnungen unseren überaus köstlichen und hochtheuern Lösegeldes, welches ist das kräftige Blut des hochgelobten Sohnes Gottes und unseres herzgeliebten Heilands Jesus Cristi einfältig aufgesetst und mit angehängten beweglichen Seutzern zu Nutze, Trost und Ergötzlichkeit aller Jesus- und dessen Blutliebhabern, herausgeben sammt einem dreifachen Register.[von J.O.Segius]. Schloss Oberpahlen, 1767

5. Latweeschu Ahrste jeb ihsa mahziba no tahm wahjibahm in no schahs femmes fahlehm, ar kurrahm zilwekus un lohpus warr ahsteht un issahsohlt. Ar daschu zittu labbu sinnu un padohmu, teem Widsemneekeem un Kursemneekeem par labbu sarakstihts un Drikkos isdohts. [P.E.Wilde, tlk ja toim J. Lange] – Oberpahlen 1768

6. Discours über die Dimsdalsche Art, die Blattern einzuprofen. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, 1768

7. Bey der feyerlichen Eheverbindung des Hochenden Herrn Herrn Jacob Ehwald Buschund Arendators der Güter Kalliküll und Tapich wie auch des Gutes Ober Köllniz mit der Hochedelgebohrenen Jungfer Anna Dorothea des weyland Hochedelgebohrenen und hochgelahrten Herrn Herrn L.G.J. Mylius der kantserlichen Stadt Dorpat hochverordneten Syndicus zwyten Madmoisell Tochter welche den 26 November 1769 daselbst vernügt vollzogen wurde suchte durch gegenwärtigen Besuch eines Schäffer – Gedichtes seine Ergebenheit zu bezeugen des Herrn Bräutigams whole Kannter Freund. – Schloss Oberpahlen, 1769

8. Bey dem Danctwart und Sennenbergschen Hochzets-hefte welches am 22sten Julii 1770 in Dorpat vernügt begangen wurde, widmete gegenwärtiges Hirtenlied dem werthen Brautpaare ein ergebendes Freund und Diener. Schloss Oberpahlen, 1770

9. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen 1770

10. Lief- und curländische Abhandlungen von der Landwirtschaft. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen 1770

11. Von der Liefländischen Pferdezucht und einige Berichte. [Von P.E.Wilde], Oberpahlen, 1770

12. Arsti ramat nende juhhatamiseks kes tahavad többed ärraarvada ning parrandada. [P.E.Wilde, tlk A.W.Hupel]. Poltsamal, 1771

13. Auszug aus dem Landarzt und den Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft. [P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, 1771

14. Die Kunst alle Küchenkräuter und Wurzeln zu trocknen, und in Kartuse zu verpacken; um dadurch ein neues Nachrungsmittel anzuzeigen [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772

15. Unterricht, wie man Bäume versetzer soll. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772

16. Fortgesetzer Unterricht von Bäumen. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772

17. Zweite Fortsetzung des Unterrichts von Bäumen. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772

18. Volständiges Lettisches Lexicon, samt angezeigten verschiedenen Provinzialdialekten in Lief- und Kurland. Deutsch-Lettisches Theil. [von J.Lange]. Schloss Oberpahlen, 1772

19. Öppetus kuida wisi pölle wiin tehhakse. [Friedrich Wilhelm von Si(e)vers]. Oberpahlen 1772

20. Unterricht wie man Bäume versetzen soll. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1773

21. Lettisch-Deutscher Theil des vollständigen lettischen Lexici, darinnen nicht nur sämmtliche Stammwörter dieser Sprache sammt ihrem Abstämmlinger, sondern auch die seltene, nur in gewissen Gegenden gebräuliche Wörter zum Nachschlagen angezeigt werden. [von J. Lange] Schloss Oberpahlen 1773

22. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft, [von P.E.Wilde, 1770. aasta väljaande kordustrükk]. Schloss Oberpahlen 1782

23. Freundschaftliche Erinnerungen an einem jungen Menschen, der jetzt in die grosse Welt kömmt. [von P.E.Wilde], Põltsamaa 1782

24. Die Kriegswissenschaft für junge Leute, welche in den Soldatenstand treten wollen, Ehrsten Theil. [Von P.E.Wilde] Põltsamaa 1783

Mida uut leiab Ischreyti raamatust?

Raamatust "Der Arzt als Lehrer" leiame osutuse sellele, et Wilde otsis juba 1750. aastate keskpaiku tööd Kuramaal. Ta soovis Johann Georg Hamanni järglasena saada koduõpetaja koha Grünhofis kindralparun von Witteni juures. See aga ei õnnestunud.

1955. aastal Wiesbadenis välja antud Johann Georg Hamanni kirjavahetusest saab teada ka põhjuse. Hamanni kirjast Riia Toomkooli (Domschule) rektorile Johann Gotthelf Lindnerile võib välja lugeda, et häirivaks osutus Wilde meditsiiniharidus. Värbajad kartsid, et Wilde koduõpetaja karäär võib jääda liiga lühikeseks, sest ta võib hoopis arstipraksise valida.

See lubab oletada, et Wilde tegutsemine arstina oli tollal ilmselt juba teada.

Wilde proovis Kuramaal kanda kinnitada oma kaasmaalase Lindneri kaudu. Mõlema mehe taust oli sarnane. Nad pärinesid Pommerimaa väikestest küladest: Wilde Woedtkest, Lindner Tagapommernist, Schmolzinis. Mõlemad olid õppinud ka Königsbergis teoloogiat, kuigi jah veidi erinevatel aegadel. Hamanni sõnul tundis Wildet hästi toomkooli rektori vend, Ehregott Friedrich, kes tegutses Mitaus artsina.

Kui kaugele ja kui kaua Lindnerid Wildet aitasid, on teadmata. Ischreyt oletab, et võibolla ei olnud nad Peter Ernst Wildest just parimal arvamusel. Selle oletuse kinnituseks esitab Ischreyt väljavõtte Hamanni kirjast rektor Lindnerile 28. aprillil 1755, kus too küsis Wildele viidates: "Oleksite Te talle käendajaks?" (Werden Sie für ihn gutsagen können?)

Järgneva kümnekonna aasta vältel on Wilde justkui loobunud Kuramaale asumisest. Ta jääb Königsbergi ja tegeleb siin osalt noorukite õpetamisega, osalt arstipraksisega.

1765. aastal ilmub Wilde Mitausse ja asub siin välja andma oma meditsiiniajakirja "Der Landarzt" - oma väljaandena, aga nagu ta hiljem kirjutas, trükkal Christian Liedke toetusel. Muide, Liedke immatrikuleeriti Königsbergi Ülikooli umbes samal ajal Peter Ernst Wildega.

Mõned uued kirjalikud allikad

Lõpuks võtsin nõuks hankida Heinz ja Irene Ischreyti raamatu "Der Arzt als Lehrer", millele mitmed autorid on seoses Peter Ernst Wildega osutanud. E-kataloog ESTER andis ainsa eksemplari asukohaks Rahvusraamatukogu.

Kell oli umbes pool kuus, kui pakkisid koti ja otsustasin jalutada raamatukokku. Minu tee viis piki Liivalaia tänavat rahandusministeeriumi majani ja siis parempoolseid tänavaid pidi rahvusraamatukoguni. Turvaväravaid läbides avastasin, et mu lugejapilet on aegunud. Neiu infopunktis lasi mul täita blanketi. Andmed uuendatud astusin lifti ja sõitsin 5. korrusele.

Mitte kaugel liftist paiknesid arvutid, kust sai järele vaadata täpsekohaviida. Tuli välja, et see ainuke eksemplar paiknes arhiivraamatukogus. Kell oli juba pool seitse, arhiiv suleti 18.00. Kui palju ma ka ei püüdnud simuleerida vaest ja õnnetut lugejat, kasu sellest ei olnud. Infopunkti konsultant proovis teha endast parima. Ta isegi haaras telefoni ja valis välja arhiivi numbri. Sealt aga sai vastu pikalt kutsuvad toonid.

"Tulge homme tagasi. Ma märkisin peale oma resolutsiooni, ilma selleta teile raamatut ei anta," ütles ta. Apaatselt loivasin arvuti juurde tagasi ja asusin sirvima Google Booksi. Kui varem olin Wilde nimega seoses otsinud vaid täistekste, siis nüüd jätsin filtri peale panemata. See oli kui pool bingot. Silme ees rullusid lahti mitmed raamatud, millest ma varem ei olnud midagi kuulda.

Esimesena kõitis tähelepanu artiklite kogumik "Wissenschaftspolitik in Mittel- und Osteuropa". Selle isikuregister andis aimu sellest, et Wilde kohta on seal terve peatükk, enam kui kümme lehekülge. Register ei eksinud. Leheküljel 247 algas Heinz Ischreyti artikkel "Zu den Wirkungen von Tissots Schrift "Avis au peuple sur sa santé" in Nordosteropa."

Järgmisena avanes tükike Roger Bartletti artiklist, mis ilmus kogumikus "Der Fremde im Dorf". Sellega oli lugu keerulisem. Kui eelmist raamatut võis TLÜ Akadeemilisest raamatukogust koju laenutada, siis selle nimetuse kohta jäi ESTER tummaks.

Kolmandaks leidsin Bartletti toimetatud Eiseni kirjutiste kogu "Ausgewählte Schriften", mis ilmus 1998. aastal. Selle nimederegister sisaldas ca kümmekond osutust Peter Ernst Wildele. Seegi raamat oli laenutatav koju Tallinna Ülikooli akadeemilisest raamatukogust.

Ma ei tea miks, aga ma uskusin, et akadeemiline raamatukogu oli lahti kella kaheksani. Mul oli veel pool tundi aega. Pakkisin asjad kokku, jooksin trepist alla. Turvamees tahtis näha mu õlakoti sisu, kus oli laptop. Riidehoiust haarasin jope ja kiirel kõnnakul tõttasin arhiivraamatukogu poole. Jõudsin kohal eumbes 10 minutiga. Aga uks oli kinni. Raamatukogu oli suletud juba seitsmest. Milline ebaõnn.

Nii ma siis loivasin õhtupäikeses koju, mõeldes sellele, kust näpistada homsete tegemiste vahel see aeg, et ära tuua raamatud.

Järgmine päev oli mul töiselt tihe. Vabam hetk saabus alles pärastlõunal kella kahe paiku. Ja taas võtsin jalge alla tee piki Liivalaia tänavat. Seekord oli arhiivraamatukogu lahti. Viie minutiga tõi teenindaja kusagilt hoidlast Ischreyti raamatu. Küsisin üle, kas sellest ka koopiaid on võimalik teha. "Ainult valitud lehekülgedest," ütles teenindaja.

Valisingi välja kümmekond olulisimat lehekülge. Paljundus maksis kroon lehe eest. Nii et kokku sain hakkama 9 krooniga. Siis jalutasin piki Vabaduse puiesteed Rävaa tänava raamatukokku ja tõin ära ka teised raamatud. Esimene pilk neisse tekitas rahulolu. Olin saanud kätte enda jaoks täesti unikaalse materjali.

Mõtteid Wilde ja Hupeli suhetest

Indrek Jürjo käsitlust Hupeli ja Wilde suhetest lugenud valdas mind mõningane protest ajaloolase tõlgenduste vastu. Kõik tsitaadid ja tähelepanekud, mille Jürjo esitab, ei luba siiski üheselt rääkida kahe mehe jahedatest suhetest.

Rohkem tundub, et Wilde ja Hupeli teed läksid lahku ühes kindlas valdkonnas - kirjanduslikus ja kirjastamistegevuses. Miks ma nii arvan? Seepärast, et Jürjo püüab hinnata kahe Põltsamaa rahvavalgustaja suhteid kirjavahetuse põhjal, mida üks või teine on pidanud kirjastajate Hartknochi ja Gadebushiga. Ja siin võib tõesti olla nii, et üks ei teadnud täpselt teise tegemistest.

Ise hindaksin Hupeli ja Wilde suhteid täiesti tavalisteks. Nad teadsid teineteist. Nad puutusid elus sageli kokku. Peamiselt olid kokkupuuted tööalased. Aga jah - nad ei olnud ilmselt sõbrad, kes teineteise sügavamatest huvidest väga palju oleksid teadnud.

Millised võisid olla Wilde ja Hupeli kokkupuutepunktid. Kõigepealt tuleb meelde muidugi see, et Hupel aitas Wildel tõlkida maarahva keelde kaks teost ja kirjutas artikli Wilde ajakirja "Liv- und Kurländische Abhandlungen von der Landwirtschaft".

Teiseks, Hupel risitis kõik Wilde kolm poega.

Kolmandaks Wilde ja Hupel võisid kokku puutuda ka igapäevase töö juures. Kui lugeda Hupeli poolt kirja pandud surmameetrikaid, siis on seal sageli ära toodud ka surma põhjus. Tahes tahtmata tahaks mõelda sellest, et diagnoosi panijaks (kui tegemist oli mõne haigusega) oli kohalik tohter - Põltsamaa piirkonnas siis Peter Ernst Wilde.

Ilmselt kohtusid mehed ka haigete juures, kus üks püüdis kergendada tõbise valusid rohtude abil ja teine religiossete toimingutega. Siia lõpetuseks võib tuua võimalikud kokkupuutepunktid lossihärra von Lauw korraldatud üritustel Põltsamaa lossis ja jumalateenistused kirikus.

Indrek Jürjo kirjutab Peter Ernst Wildest

2004. aastal ilmus Rahvusarhiivi kirjastamisel Indrek Jürjo monograafia Liivimaa valgustajast August Wilhelm Hupelist. Hupeli ajastu kirjelduses leiame mõne lõigu ka Peter Ernst Wilde tegemistest.

Kesksel kohal on Põltsamaale rajatud trükikoda. Trükikoja rajaks oli Wilde, kes "lootis Lauw ettevõtlust juhtida rahvavalgustuse radadele". Jürjo annab põgusa ülevaate Wilde hariduskäigust ja tegevusest Miitavis populaarmeditsiinilise ajakirja "Der Landarzt" väljaandjana. Ajakirja väljaandmisega oli Wilde köitnud Lauw tähelepanu.

"Lauw pakkus talle (Wildele) arsti kohta Põltsamaal ja jättis isegi palga suuruse - 400 rubla aastas - suuremeelselt Wilde enda määrata. Vastuses Lauw kirjale 28. jaanuaril 1766 on Wilde tulvil plaane ja entusiasmi. Põltsamaa lossihärra "patriootlikule meelsusele" lootes tahab 33-aastane arst täiesti pühenduda uue kodumaa teenimisele. "Ma sooviksin selles asjas kogu maa kasule kaasa aidata, nii palju kui see minu võimuses seisab".

Wilde ei kavatsenud sugugi piirduda arstipraksisega lähemates mõisates, vaid plaanitses mõningaid noormehi "haavakunstis" ja mõnda noort naist "ämmaemandakunstis" välja õpetada ja rajada Põltsamaale "väikese maa-apteegi, kus oleksid peamiselt kodumaised ravimtaimed", et seeläbi kogu ümbruskonda odavate ravimitega varustada.

Oma trükikoja rajamine, millega ta lootis vähendada rahvavalgustusliku kirjanduse trükikulusid, oli Wildel algusest peale kavas; selleks oli kindralkuberner Browne juba enne Wilde Põltsamaale jõudmist loa andnud.

Osa Wilde plaane olid täiesti realistlikud ja viidi ka ellu. Kuid valgustusajastule nii tüüpilise "projektöörina" ja võib-olla kaasa kistuna Põltsamaa majandusliku tõusu meeleoludest hakkas Wilde taotlema laiahaardelisi majanduslikke ja kultuurilisi eesmärke, mis ei olnud enam teostatavad. Roger Bartlett on kogu Wilde eluhoiakut tabavalt nimetanud utoopilis-kangelaslikuks. Juba Riia-aastatel oli Wilde teinud pingutusi, loomaks majanduslikku seltsi, mis koondaks endasse Liivi- ja Kuramaa mõisnikud ja mõisarentnikud. Põltsamaale rajatav trükikoda pidi teenima selle majandusseltsi ja tema perioodilise väljaande "Der Landwirth" huve.
"Ma püüaksin siinse majanduse parandamisele kaasa aidata vilunud põllumeestest koosneva seltsi rajamisega, kuhu juba mitmed inimesed Liivi- ja Kuramaal on ennast üles andnud," kirjutas Wilde 28. jaanuaril 1766 Lauw'le. "Ma saadaksin neile iga kuu käsitletava ainestiku kohta visandi, et nad saaksid mulle selle kohta oma kirjaliku arvamuse esitada. Igal nädalal tuleks peale Landarzti trükkida veel ühte majanduslikku väljaannet nimetusega "Der Landwirth". Selleks aga on hädatarvilik, et mulle antaks vabadus Põltsamaale trükikoda rajada."

Mõni kuu hiljem, 10. mail 1766 teatab Wilde Lauw'le edusammudest seltsi rajamisel. "Ökonoomilise seltsi rajamine edeneb samuti jõudsasti, kuna ma olen mitte üksnes Läti- ja Eestimaalt, samuti Tallinnamaalt ning eriti Kuramaalt mitmeid lugupeetud ja kogenud liikmeid saanud. Ma ei kahtle, et ka Tema Kõrgeausus seda seltsi oma liikmeks olekuga austab, millele nii Tema Ekstsellents härra kindralkuberner kui ka salanõunik von Campenhausen asetavad selles osas erilisi lootusi."

Kaks ja pool aastat hiljem kirjeldas Wilde kirjas Friedrich Nicolaile, kelle abile Berliini kirjastajana ta lootusi pani, Liivi- ja Kuramaa Ökonoomilisest Seltsist ("Leif- und Curländische oekonomische Gesellschaft") kui tema asutatud ja sel ajal veel tegutsevast ühingust.

1770. aastal ilmus Põltsamaal üks vihik pealkirjaga "Uurimusi Liivi- ja Kuramaa põllumajandusest" ("Liv- und kurländische Abhandlungen von der Landwirtschaft"), kus avaldati peale Wilde essee mõned majanduslikud artiklid Eiseni, Hupeli ja Kuramaa metsandusametniku Valentin Rosenpflanzeri sulest. Selle vihuga publikatsioonid piirdusidki ning Põltsamaa majandusseltsi edasise tegevuse kohta puuduvad igasugused andmed.

Trükikoda, mis alustas oma tööd 1766. aasta oktoobris Vana-Põltsamaa mõisa meiereihoones Kuningamäel, ei toonud Wildele algusest peale loodetud kasumit, nii et Lauw oli 1770. aastal sunnitud selle ära ostma.

Põltsamaa trükikoda trükkis eelkõige Wilde enda populaarmeditsiinilisi väljaandeid ja teiste valgustajate nagu Eisen, Jannau ja Findeisen teoseid ning mitmesuguseid juhutrükiseid. Eriline tähendus on Wilde välja antud eesti- ja lätikeelsetel trükistel. Wilde eestikeelne populaarmeditsiiniline ajakiri "Lühhike Öppetus", mille Hupel tõliks 1766. aastal saksakeelsest käsikirjast eesti keelde ja mida loetakse eestikeelse ajakirjanduse alguseks, oli ühtlasi 29-aastase Põltsamaa pastori kirjanduslik debüüt."

Hupeli ja Wilde suhetest

Mõnikümmend lehekülge tagapool kirjutab Jürjo oma monograafias Hupeli sõpruskonnast. Peter Ernst Wilde kohta leiame järgmised lõigud:

"Hupeli vahetus läheduses elanud Peter Ernst Wilde oleks samuti väga loogiline liigitada tema sõpruskonda. Hupel tõlkis ju Wilde kaks rahvavalgustuslikku teost eesti keelde ja kirjutas Wilde lühiealiseks jäänud ajakirjale ühe artikli. Kuid hoolimata ühistest valgustuslikest ja "patriootlikest" püüdlustest ei kujunenud nende kahe vahel välja sõprusvahekorda.

Wilde kirjas Gadebuschile 12. aprillil 1776, kus Wilde väidab, et ta Hupelist midagi ei tea ning tema teoseid ei loe, on selgelt tajutav reserveeritus mõlema mehe suhetes. Hupel omalt poolt on küll tutvustanud Wildet Hartknochile, kes hiljem hakkas ka Wilde teoseid kirjastama, kuid Wilde kui võimaliku autori kohta on ta väljendunud väga skeptiliselt: "Hr. doktor Wildega olen ma 2 korda rääkinud. Ta on valmis laskma kirjastada Liivimaa astiteaduslikke käsitlusi, ta ütleb aga, et peab need täielikult ümber töötama ja mõned tükid täiesti kõrvale heitma. Seda tahaks ta teha, kui Te talle tema vaeva korvaksite. [...] Kuid omavahel öelduna, ta ei kirjuta praegu sugugi nii usinalt, nõudke temalt tähtaega, millal see peab valmis olema; tal on ka kõrvalised toimetused laboratooriumis ja major Lauw'ga oma korrespondents."

Realistlikult mõtlevat ja tegutsevat Hupelit näib olevat häirinud Wilde enesereklaam ja tema ettevõtmiste ilmne utoopilisus, samuti kahtles ta Wilde teadmiste sügavuses. 4. veebruaril 1773 edastas Hupel oma kahtlused ka Hartknochile: "... Te lugege vaid tema kõigepealt siin väljaantud teadaannet ja 4 täiesti erineva teose väljakuulutamist, millest iga nädal üks poogen ilmuma peaks: enam kui Heraklese töö ühe mehe jaoks; tema trükikoda ei jõua nädalas välja anda 2 poognatki ja tema ei kirjutanud isegi üht poognat. Tema teaduslikkuse üle ei saa ma otsustada; (küsige selle kohta rügemendivelsker Heroldit, kui Te teda tunnete), nüüd kinnitab ta, et on kõiges kolmes teaduskonnas õppinud."

Jahedatest suhetest kõneleb ka tõsiasi, et Hupel ei lasknud ühtegi oma tööd trükkida Wilde Põltsamaa trükikojas, vaid avaldas need Hartknochi juures Riias. Kuid siinkohal peab muidugi silmas pidama, et Hupel tegi ilmselt algusest peale panuse Hartknochi firma rahvusvahelisele prestiižile ja tema kirastuse toodangu palju suuremale levikule.

Pärast Wilde surma püüdis Hupel siiski tema leske toetada, millest ta kirjutab 19. detsembril 1785 lühidalt O.F. v Pistohlkorsile: "Seda, et Wilde on surnud, Te veel ei tea, ta suri 17-nda õhtul. Nii mõnigi uus mure ja töö mulle, et vaest peret aidata!" Oma sõbra hartknochi kaudu, kes oli nõus Wildest järele jäänud raamatuid ära ostma, sai Hupel Wilde leske rahaliselt toetada. Hupel avaldas Wildele "Allgemeine Deutche Bibliothekis" väikese järelehüüde, kust muuseas ilmneb, et viimastel eluaastatel oli Wilde sunnitud rahvavalgestuslikust tegevusest loobuma ja peamiselt aadlike laste õpetamisega endale elatist teenima."

Esimest korda Laiuse kiriku juures

17. mai 2010. Tegime väikse autosõidu Laiuse lossi varamete juurde. Tagasiteel põikasime läbi Laiuse alevikust ja peatusime viivuks ka kiriku juures. Kell oli mõni minut kaheksa läbi.

Olin siin esimest korda. Kirik oli lukus. Selle ükse kõrval seisis tahvel, mis tõendas, et kirik pärines 14. sajandist. See oli kindlasti seesama kirik, kus 18. sajandi teisel poolel laulatati Peter Ernst Wilde ja Louise Mylius.

Ainsa võimaluse piiluda kirikusaali pakkus kaarkämbri paokil aken. Sealt võis näha, kuidas külgmistest kiriku akendest langesid põrandale valgusvihud, milles lendlesid tolmukübemed. Altaripoolse osa välisseinas leidsin ka need neli auku, kuhu pärimuse järgi olevat müüritud ohvriandide pealuud.

Kiriku taga seisis naatide vahel kivist rõngasrist. Libistasin sellest peopesaga üle, kuid sõrmed ei suutnud tuvastada ühtegi reljeefi, mis osutaks kirjale.

Paar päeva tagasi tõi kuller Meiner-kirjastusest ostetud raamatu "Die Schule Immanuel Kants", mis sisaldab lisana põhjalikku ülestähendust Collegium Fridericianumist. Nüüd tuleb leida veel see aeg, et sõnaraamatu abiga teos läbi puurida. Loodan raamatust palju. See peaks andma üsna põhjaliku ettekujutluse Peter Ernst Wilde esimesest koolist.

Milline nägi Põltsamaa välja, kui Wilde siia saabus?

Pärast Peeter I nõuniku Heinrich von Ficki surma 1750. aastal sai Põltsamaa aleviku ja Vana-Põltsamaa mõisa omanikuks Ficki väimees major Woldemar Johann von Lauw (1712-1786). Alev, kus Põhjasõja ajal hävinud hooned polnud 18. sajandi keskpaigaks veel täielikult uutega asendatud, hakkas von Lauw käe all kiiresti kasvama.

Utsali külla asutas Lauw 1761. aastal klaasikoja. Kolm aastat hiljem alustas Tõrnal tööd Lauw klaasivabrik. Oskustöölised kutsuti Saksamaalt, 1771. aastal oli neid 20 perekonda. Hiljem lisandus Lauw ettevõtete nimistusse ka portselanimanufaktuur, mis asus Põltsamaa lossiõue idaservas, meistrite majas. Samuti vasetagumistöökoda ja "tärklisevabrik". Kõige suurejoonelisemalt oli kavandatud peeglimanufaktuur.

Konkreetselt Wildega oli seotud Lauw panus kohaliku tervishoiuolude arendamisse. 1766. aastal asutas lossihärra Kuningamäele haigla ja esimese maa-apteegi Eestis. Kuningamäe karjamõisa meiereisse rajas Wilde omakorda trükikoja.

Ilmselt kõige parem ajastukohane kohakirjeldus on ära toodud August Wilhelm Hupeli põhiteose Topographische Nachrirchten III köites.

"Põltsamaal on palju eripärast, mida teiste kihelkondade puhul kusagil nii kergesti ei leia. Mõlemad mõisad, Vana- ja Uue-Põltsamaa, ja pastoraat asetsevad kolmnurgana üksteise lähedal, nende vahel ja ümber on terve hulk käsitööliste maju. Seetõttu sarnaneb see koht väikese linnaga ja siin elatakse tõepoolest nagu linnas, sealjuures maaelu mõnudest puudust tundmata."

Kirik, kus Hupel jutlustas, oli Vana-Põltsamaa lossist vaid paksu müüriga eraldatud. See valmis 18. sajandi keskpaiku (torn 1751. aastal). Kiriku altariosa ehitamisel kasutati ära endise linnuse osaliselt säilinud ümartorn, mille paksus ulatus nelja meetrini.

Pastoraadihoone asus kirikust poole kilomeetri kaugusel, jõe teisel kaldal. Uue- ja Vana-Põltsamaa lossi peremeeste edevus oma mõisate ja parkide arendamisel andis tooni kogu piirkonnale.

Põltsamaa lossis mõnda aega koduõpetajana töötanud J.Ch. Petri kirjeldab siinseid olusid järgmiselt: "Vastas asuv ilus Uue-Põltsamaa mõis, mis kuulub kammerhärra von Lilienfeldile, muudab koha veelgi romantilisemaks. Seda eraldab Põltsamaa lossist vaid lai jõgi, seal on puudrivabrik, kaunid aiad, alleed ja lähedalasuva jõe poolt moodustatud saar avara hiiega, kuhu on rajatud varjulised käigud, pärnarondeelid, puhkekohad, nišid, rohelised lehtlad, pimedad võsad ja muud lõbustuspaigad (Lustparthien), mida üle ojade ja tiikide ühendavad kirevad hiina sillad."

1770ndatel laskis Lauw Põltsamaa linnuse varemete asemele ehitada esindusliku, rokokoostiilis sisekujundusega kolmekorruselise lossi. Hoonel oli 42 tuba, neist 27 elutuba ja kolm suurt saali. Hilda Magnus ja Karl Laigna on kirjeldanud ruumide sisustust hiljem järgmiselt:

"Tähtsaim ruum oli nn. marmorsaal, mis asus lossi lõunapoolse külje teisel korrusel. Saalide seinad kaeti kollase, roosa ja helesinise kunstmarmoriga. Seinte ja lae stukkdekoori põhimotiiviks oli rokokoostiilile omane orvand (voldistatud servadega lame lahtine teokarp); selle kombinatsioonid lindude, lilleõite ja -kimpude kujutistega ning allegooriliste putofiguuridega (tiivuliste alasti poisikeste kujutistega) moodustasid kunstipäraseid rühmi. Teisal katsid seinu stukkraamistuses maalid, vabalt langevad draperiid, lõustmaskid ning teadust ja kunsti sümboliseerivad embleemid."

Paljude sisekaunistuste autor oli Berliinist kohale kutsutud marmori- ja stukimeister Johann Michael Graff. Hiljem osalesid lossi kujundamises ka maalikunstnikud Friedrich Barisien ja Gottlieb Christian Welte.

Lauw pööras tähelepanu ka lossipargi kujundamisele, mis ühes lossiga moodustas tervikliku arhitektuuriansambli. Lääne-Euroopa ja Peterburi-lähedaste lossiparkide eeskujul kujundati stiilseks tervikuks jalutusteed, lehtlad, pärnarondeelid, põõsasnišid, tiigid, saareke jõekäärus, hiina sillakesed ja muud pargiosad.

Põltsamaa ei olnud üksnes tööstuskeskuseks ja Peterburi õukonnakultuuri matkija. See oli Liivimaa mõistes ka arvestatav vaimuelukeskus. 1764. aastast oli siin pastoriks August Wilhelm Hupel, kes oma igapäevase ametialase tegevuse kõrval tegeles aktiivselt koduloouurimisega. Uue-Põltsamaa mõisa omanik Jakob Heinrich von Lilienfeldti võime pidada ka näitekirjanikuks, esseistiks ja juhuluuletajaks. 1767. aastal avaldas Lilienfeldt poliitilise traktaadi „Neues Staats-Gebäude”, kus arutles muuhulgas ühtlustatud ühiskonnakorraldusest Euroopas. 1770ndatel peatus von Lauw juures ka Christian Johann Henkel, Eestimaalt pärit, Halles tudeerinud ja hiljem Harjumaal Madisel ja Ristil pastorikohta pidanud mees. 1774. aastal andis Henkel välja ühe eestikeelse piibliloo pealkirja all "Jummala surest Teggudest Ma=ilma peal".

Kui palju võis alveis ja selle vahetus ümbruses tollal elanikke olla? "Göttingische gelehrte Anzeigen" 1774. aastast kirjutab lühikeses Liivimaa kirjelduses muuhulgas sellest, et Uue-Põltsamaa mõis on juba peaageu linnaks kujunenud, kus 300 saksa peret elab." Ajakirja andmed pärinevad ilmselt Hupeli topograafilistest kirjeldustest.


Allikad:
A.W.Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, Bd. III
J. Ch. Petri. Ehstland und die Ehsten, Th.1, lk 175-176
H. Magnus ja K. Laigna. Põltsamaa (teine, täiendatud trükk), kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1975
Nordische Miscellaneen, Volumes 4-6 (J.F. Hartknoch, 1782)

Vahelepõige 1767. aasta sündmustesse Laiusel

Kahjuks pole mul olnud võimalik olla oma rännakutes väga järjekindel. Viimasest sissekandest on möödunud üksjagu päevi. Otsustasin korraks hüpata kõrvale ja vaadelda seika Peter Ernst Wilde hilisemast eluetapist.

Rändame ajas 1767. aasta septembrisse. Kõigi eelduste kohaselt lakkas umbes siis Lühhikese Öppetuse ilmumine. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sel kuul Wilde abiellub. Tema väljavalituks saab Tartu postmeistri Schartowi lesk, Jenast pärit Christina Johannetta Friderica Loiuse Mylius.

Paaripaneku hetkel on Wilde saanud äsja 35-aastaseks. Naine on temast neli aastat noorem. Laulatus toimub Laiuse Püha Jüri kirikus. Kirikut olevat esimest korda mainitud 1319. aastal. Kirik saanud oma nime kiriku pühaku Püha Jüri järgi. Kiriku nimele püüavad valgust heita mitmed rahvajutud. Jüri nime andmist seostatakse näiteks kirikuseina müüritud kolme või nelja Jüri peaga, mis pidid aitama kirikul valmis saada.

1937. aastal Laiuse kihelkonna ajaloo" kirja pannud Juhan Kõpp kirjutab: "Tõepoolest leidub veel praegugi Laiuse kiriku altariosa lõunaseina välisküljel neli ühesuurust auku müüris üksteise ligidal, mida näidatakse sissemüüritud peade asemeina. Augud, mis umbes vähema pealuu suurused ja kolm kuni neli tolli sügavad, ei näi kiriku ehituse seisukohalt olevat millegagi põhjendatud."

Teise rahvajutu järgi, mille kirjutanud 1861. aastal paljude aastate eest kuuldud jutustuse põhjal dr G. Schultz-Bertram (Revaler Bote 1927, nr 216, Unterhaltungsbeilage) olnud Laiuse kiriku ehitamise käik järgmine:

Neli koguduse vanemat otsustanud ehitada kiriku. Tulid rasked ajad, kus sõjamöllus rüüstajate salgad - poolakad, venelased, "mõisamehed" - Laiuse maa lagedaks tegid, nii et enam ei jätkunud jõudu kiriku ehitamiseks. Siis tulnud Laiusele "võõras mees" ja ütelnud, et kirik saab valmis, kui elus laps sinna sisse müüritakse. See hirmus nõu heidetud otsekohe kõrvale. Kogudusevanemad pidanud aga iseäralise nõu. Minnes võitlusse võõraste sõjasalkade vastu lasknud nad Palamuse kirikus surnutemissat pidada ja avaldanud seejärel oma tahte: nende surma järel pandagu nende pealuud Laiuse kiriku müüri ja ärgu ühendatagu neid kehadega enne, kui kiriku ehitus on lõpule jõudnud. Võitluse alates võtnud need neli kogudusevanemat üksteise käest kinni, astunud vaenlasele vastu ilma sõjariistadeta. Muidugi langenud nad kohe odade läbi. Ent võit jäänud nende kaaslastele ja võitluse lõppedes maetud nende laibad altari ligidale, neli pealuud aga asetatud kirikumüürisse. Pealuud pidanud kogudusele meelde tuletama, et kiriku ehitamise tööd on tarvis jätkata. Nii sündinudki. Varsti saanud kirik valmis ja nelja ohvrimeelse kogudusevanema pealuud ühendatud seejärel kehadega.

Noored pani paari Heinrich Maximilian Mylius, Laiuse pastor aastail 1749-1779. Kirikuraamatute põhjal näeme, et õpetaja jaoks on tema päritolu oluline. Tiitellehel leiame signatuuri alt kirje "Aus Jena". Pruudiga sarnane perekonnanimi vihjab võimalikule sugulusele. Kinnitus sellele leiame Roger Bartletti ja Erich Donnerti 1998. aastal koostatud "Johann Georg Eiseni valitud töödest".

Christina Johannetta Friderica Loiuse Mylius oli Johann Heinrich Maximilian Myliuse õde. Mõlemad olid pärit Jenast, kus nende isa oli tuntud Jena "justice bürgermeisterina".

Heinrich Maximilian sündis 27. oktoobril 1721. Liivimaale tuli Mylius 1745. aastal, oli Ropkas ja Saaremõisas kodukooliõpetajaks, ordineeriti 11. mail 1753 Vaivara koguduse õpetajaks ja tuli sealt aasta hiljem Laiusele pastor Eberhard Reimersi abiliseks. Pärast Reimersi surma sai temast Laiuse koguduse õpetaja.

Christina Johannetta Friderica Loiuse oli Heinrich Maximilianist 14 aastat noorem. Lisaks ühesugusele perekonnanimele kohtame Laiuse pastorit abikaasaga noorpaari laste ristimise tunnistajatena.

18. sajandi kuuekümnendate keskpaigas olid Laiuse pastori käed jalad tööd täis. 1766. aastal valmis endise Vaimastvere mõisniku von Schwartzi matusekabel. Selle ehitajaks oli paruni lesk, kes on ilmselt üks esimesi sinna maetuid. Von Schwartz oli selleks ajaks surnud juba kümme aastat. 1766. aastal sureb ka paruni lesk. Enne surma kingib ta kirikule riistu ja 2000 rubla vaeslaste toetuseks.

Sellega õnnestus tal ehk natukenegi heastada neid kuulu- ja tõsijutte, mis ringlesid kümme aastat varem traagiliselt otsa leidnud abikaasa kohta. Pole kahtlust, et paruni nimi tõstatus aeg-ajalt mõnes kõrtsivestluses ja kümmekond aastat hiljem.

Vaimastvere mõisa omanik ooberst von Schwartz tapeti 26. augustil 1756. Päev hiljem nabiti Ripuka mõisa rukkilõikuselt kinni Pärtli Liisu, kellel olnud verine puss vöö vahel. Nimelt oli parun igal laupäevaõhtul käsutanud sauna mõne noore tüdruku. Tol sumedal augustiööl oli selleks Liisu, kellele päeval käskjalaga sõna saadeti. Ja järgmisel hommikul leiti mõisnikuhärra surnukehalt seitse noahaava.

Liisu võttis süü omaks ja kahetses kohtus oma tegu, abilisi pole olnud. See juhtunud siis, kui meeletult kaitsnud oma neitsi au ja puss juhtunud pihku. Kohus uskus Liisu juttu, määras talle ühe paari vitsu ja 4 aastat türmi.

Paruni surma kohta teeb õpetaja Myliuse surnute registris järgmise sissekande:

"Et tema, oberst Schwartz, on igal ajal VI käsu asjus korratut elu elanud ning ka oma valla naisi ja tüdrukuid vägivallaga oma kurja tahtele sundinud, siis oli temale juba ammu säärane surm ette määratud. Pattude mõõdu täis saamisel on nüüd pidanud saama jumaliku karistuskohtu tööriistaks eelpool nimetatud tüdruk, kes oli tema kurjade himude täitmiseks öösel sauna käsutatud ja oma tunnistuse järgi sunnitud olema tema tahtele alluma, seejuures on ta tema surmava hoobiga ja koledal kombel ära tapnud.

Säärane häbistav surm ei tahtnud mind lubada teda korralikult matta ilma ilmaliku ülema vastava loata. Seepärast küsisin Tartu Maakohtult juhatust. Alles Riia Õuekohus tegi otsuse ja sai vastuse: Ei ole õige mõista kohut surnu üle, tema elust ja käitumisest ja sellepärast keelata surmatule seisusekohast matust."

Alles 4 kuud hiljem, detsembris, paigutati Schwartzi kirst Laiuse kiriku keldri Vaimastvere mõisa matusepaika. Ilma helita ja vaikuses ning Mylius lisab: aeglaselt astub Jumala kättemaksule, kuid teeb pikaldase tasa valjusega!

Fakt, mis ajab segadusse

Olen jälginud Wilde tegevust leksikonide põhjal. Seal on kirjas, et 14-aastasel asus poiss õppima Collegium Fridericianumi ja 16-aastasena, s.o 1748. aastal Königsbergi ülikooli.

Nüüd aga avastasin internetist ühe andmebaasi (Erik-Amburger-Datenbank), kuhu on kogutud andmed välismaalastest enne 1917. aasta oktoobripööret. Seal oli eraldi külg ka Peter Ernst Wilde kohta. Mind köitsid mõned detailid - kuupäeva täpsusega oli seal esitatud see millal Wilde immatrikuleeriti ühte või teise ülikooli.

Königsbergi Ülikooli kohta seisis kuupäev 5. aprill 1747. Selleks hetkeks oli Wilde 14-aastane. Nüüd on küsimus selles, kas on andmed sattunud valele reale või läks sisseastumine Collegiumisse arvesse sisseastumisena ülikooli. See vajab veel kontrollimist.

Teine fakt - Halle ülikooli immatrikuleerus Wilde 10. aprillil 1749. Väärtuseks teeb andmebaasi see, et seal on mõningaid allikaid, mida ma mujalt pole leidnud.

Wilde läheb Königsbergi

14-aastasena on Peter Ernst Wilde omandanud kodus kogu tarkuse, mida seal on võimalik omandada. Nüüd tuleb minna kooli. Vanemate õhutusel asub ta teele Königsbergi, mis paikneb tema kodukülast umbes neljasaja kilommeetri kaugusel. On aasta 1746.

Võime ette kujutada teismelise nooruki teekonda hobuvankril mööda liivakruusaseid postiteid. Tee kulges läbi Greifenbergi ja Plathe ida poole. Kui hinnata vankri keskmiseks kiiruseks 6-8 kilomeetrit tunnis, kulub selle vahemaa läbimiseks vahepeatusteta üle kahe ööpäeva.

Königsberg oli üks suuremaid linnu, mida Wilde oma senise elu jooksul ilmselt näinud oli. See oli Ida-Preisimaa pealinn. Kurt Sratvenhagen on kirjeldanud Ida-Presiimaad oma raamatus "Kant und Königsberg" (1949) kui saart, mis läänest ja lõunast on ümbritsetud Poolaga ja idas Poolale kuuluva Leedu suurvürstiriigile.

Königsbergi moodustasid õigupoolest kolm endist eraldisesvat linna - Altstadt, Löbenicht ja Kneiphof. Iseseisvad olid need linnad 1724. aastani, mil kuningas Friedrich Wilhelm I ühendas need üheks Königsbergiks.

Elanikke oli linnas umbes 40-50 tuhat. Inimesi võinuks olla veelgi rohkem, kui 1709 aasta sügisel tabanud katk poleks linna nõnda rängalt räsinud. Seitsme kuuga suri katku ligi 9400 inimest - umbes neljandik elanikkonnast.

Linn elatus kaubandusest poolakate ja leedulastega. Königsbergi kaudu liikus Inglismaale, Taani ja Rootsi teravili, lina ja laevapuit. Teises suunas liikus metall, koloniaalkaup ja tehaste toodang. Kaubanduslinnana saavutas Königsberg tipu 1770ndatel.

Königsberg oli ka piirkonna vaimse elu keskuseks. 1544. aastal rajas hertsog Albrecht siia ülikooli - Albertina - mis oli teiseks protestantlikuks kõrgkooliks Marburgi ülikooli järel (1527).

Oma panuse vaimse õhkkonna kujunemisele andsid raamatukauplused ja trükikojad. 18. sajandil on Königsbergis tegutsenud vähemalt viis kirjastajat ja trükikoda. Kolmanda põlve esindajana pidas trükikoda Gottfried Hallervord. Tema surmaga 1759 lõppes ka Hallevordi kirjastustegevus. Christoph Gottfried Eckhart (1693-1750), kes sai õiguse raamatuid välja anda 1722. aastal, töötas mõnda aega ka Hallervordi juures. Eckharti firma, mis paiknes Schmiedebrücke Kneiphofi-poolsel küljel, ostis 1746. aastal Johann Heinrich Hartung. Hartung oli pärit Erfurtist. Ta töötas algul Johann Stelteri trükikojas, siis abiellus tolle tütrega ja omandas 1734. aastal kontrolli ka trükikoja üle. Hartungi tõsiseks konkurendiks oli Philipp Christoph Kanter, kes lisaks trükikojale tegeles agaralt raamatute levitamisega. Viies trükikoda kuulus Reußnerite perekonnale, kes omandasid privileegi juba 1640. aastal, andes välja nädalalehte "Wochentliche Königsbergische Frag- und Anzeigungs-Nachrichten". Reußner suri 1742. aastal. Kolm aastat hiljem abiellus tema lesestunud naine õigusteaduste professori J. L. L’Estocqiga, kes müüs trükikoja ja ajalehe 1750. aastal Cabritile ja see omakorda müüs kogu ettevõtmise 1751. aastal Hartungile.

18. sajandist on Königsbergi puhul võimalik esile tõsta kaks tähelepanuväärset seika. Esiteks, 1724. aastal sündis siin maailmakuulus filosoof Immanuel Kant. Mees elas ja töötas linnas kogu oma elu.

Teiseks, jõgedega poolitatud ja seitsme sillaga linn, pakkus ülesande nii matemaatikutele kui muidu huvilistele. Kas on võimalik valida teekond kus ületad kõik seitse silda nõnda, et iga silda ületad vaid korra. Nn Königsbergi sildade ülesande lahendas 1736. aastal maailmakuulus Šveitsi matemaatik ja füüsik Leonhard Euler (1707-1783). Matemaatik näitas skemaatiliselt, et selline võimalus puudub. Ülesande lahendus pani aluse graafiteooriale.

Milline see linn oli? Üks huvitamaid käsitlusi, mis silma hakkas, pärineb Saksa ajaloolase Steffen Dietschi sulest, kes avaldas 2003. aastal oma käsitluse Immanuel Kandi elust. Raamatus "Immanuel Kant - Eine Biographie" kirjeldab Dietsch tolleaegaset Königsbergi järgmiselt:

1701. aastast olid siin kroonitud Presiimaa kuningad ja kroonimislinnana säilis linna funktsioon 1867. aastani. (...) Aga Königsbergis ei olnud õukonda. Oli loss, aga polnud õukonnaametnikke, igal juhul mitte sel määral, nagu neid oli Berliinis. Königsbergis paiknes Ida-Preisimaa valitsus - koos kirjutajate ja paljundajatega oli neid mitte rohkem kui 20 inimest. See on märkimisväärne - 20 inimesega juhiti Ida-Preisimaad, mis näitab kuivõrd efektiivne oli vanapreisi administratisoon Friedrichi valitsemise ajal.

Wilde alustab õpinguid Collegium Fridericianumis. Immanuel Kant oli lõpetanud selle kooli kuus aastat varem (Kant õppis siin 1732-1740).

Collegium Fridericianum oli selleks hetkeks suhteliselt uus kool. Mitteformaalselt alustas see tegevust 1698. aastal, mil puusepp Theodor Gehr (1663-1705) lubas koduõpetajal lisaks oma lastele õpetada ka teiste perede lapsi. Peagi palkas ta teiseks õpetajaks ühe üliõpilase. Ja siis veel ühe, kelle õpetada jäid vaesemad lapsed.

Konsistooriumile selline illegaalne koolitustegevus ei meeldinud. Asudes Gehri kooli kasvandikke inspekteerima oli ta aga sunnitud tõdema, et haridus, mida siin jagatakse, on igati korralik. Inspekteerimisraport soovitas kollektiivse koduõppe seadustada avaliku koolina. Preisi kuninga Friedrich I kroonimispidustustel 1701. aastal õnnestus Gehril saada koolitusluba. Esialgu Kuningliku Koolina tegutsema asunud õppeasutus võttis 1703. aastal nimeks 'Kollegii Fredericiani'.

Kui Wilde asus koolis õppima, oli see kujunenud Presimaa juhtivaks ladina kooliks. Iseäranis kõrgelt hinnati seda pietistliku kasvatuse poolest.

Koolikompleks ise oli nelinurkse kujuga. Siin paiknesid kooli juhtkonna ja õpetajate eluruumid, kabel, üheksa klassiruumi (kuus ladina ja kolm saksa klassi) ning 25-26 ühiselamutuba õpilastele. Igas õpilastoas oli kolm magamiskohta: kaks õpilastele ja üks üliõpilasele, kes pidas järelvalvet nooremate üle. Viimast nimetati Inspicientiks.

Kompleksis on kaks ruumi eraldatud laatsaretile. Lisaks oli kummagi sissepääsu juures veel üks ruum. Ühes neist elas Oekonomi ehk kokk (kooli juurde kuulus ka söögisaal). Teise elas Hausmeister, kelle kohuseks oli koristamine ja kooli ümbruse hooldamine.

Goldbecki (1782) kaudu saame mõnda teada ka koolikorra kohta. Igal hommikul (talvel kell 6, suvel kell 5) koputas kooliteenija läbi kõik magamistubade uksed. Õpilastel oli aega veerand tundi end korda sättida - pesta ja riietuda - enne kui algas hommikupalvus. Siis lauldi ja Ispitsient luges ette peatüki piiblist. Kõik see toimus päevast päeva ühtemoodi, välja arvatud reedeti, mil inspitsiendid kogunesid palvusele 1. inspektoriga, õpilased aga kogunesid teise ruumi, kus pidasid tunnise palvuse 2. inspektoriga.

Hommikune õppetöö algas kell 7 ja lõppes 11. Keskpäeval söödi lõunat ja siis kell 13-16 toimus pärastlõunane õppesessioon. Kellel sellest veel väheks jäi, sai kella 16-17 vahel võtta eratunde. Õhtul kell 17-19 ja 20-21 valmistati järgmiseks päevaks ette koolitükke - siis pidi koolimajas valitsema vaikus. Õhtusöögi aeg oli kell 19. Tuled pidid olema kustus kell 22.00.

Kellega Wilde õppis koos?

Johann Gotthard Pölchau
Johann Ludwig Börger (?)

Allikad
The Collegium Fridericianum, http://www.manchester.edu/kant/students/studentKonSchools.htm#collFrid
Stavenhagen, Kurt. (1949) Kant und Königsberg.
http://www.manchester.edu/kant/helps/Periodicals.html

Ülestähendusi Wilde sünnikohast

Peter Ernst Wilde sündis Woedtke külas, Pommerimaal. Enne II maailmasõda kuulus see piirkond Saksamaa koosseisu. Kolmanda Reichi kokkuvarisemise järel hõivasid selle ala poolakad. Suur osa saksakeelsetest asulatest nimetati ümber. Woedtke kannab täna Otoki nime.

Tegelikult on Otok asula ajalooline nimi. See pärineb veel enne seda aega, kui siia asusid elama sakslased . Esimest korda mainitakse küla 1224. aastal, mil lesestunud Hertsoginna Anastasia kinkis Belbuki Kloostrile piirkonna külad. Annetatud maade nimistus esines ka slaavlaste küla Otoc (vono-toc või wo-toc), tõlkes "allikas". Kloostri valduses olid maad 1227. aastani, mil need vahetusena anti Hertsog Barnim I-le ja Wartislav III-le.

13. sajandi teisel poolel omandab küla ja seal asunud mõisa vürst Dubislaus, kes võtab asula järgi endale nimetäiendi Dubislaus de Wotich. Nimi väändub aja jooksul ja 17. sajandi keskpaigaks on see teada juba Woedtkena.

Pommerimaa on läbi ajaloo olnud rahutu piirkond. Lääne poolt tulijaile on see koridoriks itta ja lõuna poolt tulijaile põhja. 5.-6. sajandil kinnitasid siin kanda paganlikud slaavi hõimud, 10. -11. sajandil üritasid neid alasid hõivata nii viikingid kui poolakad. Kultuuriliselt ja etniliselt kõige olulisemaks kujunes sakslaste idaränne (ostsiedlung).

Milline oli Woedtke 18. sajandi alguseks, mil sündis Peter Ernst Wilde?

Kõige tõetruuma pildi annab selle kohta ehk Ludwig Wilhelm Brüggemann (1743-1817) oma Pommerimaa kirjelduses. Tõsi, me ei saa raamatus kirjutatut võtta täiusliku Wilde ajastu peegeldusena. Brüggemann kirjeldab küla sellisena, nagu see oli paar-kolmkümmend aastat pärast Wilde sündi.

Aga - 18. sajandi keskpaigas kuulus Woedtke Greifenbergi kreisi, jäädes kilomeetri võrra eemale Treptowi ja Greifenbergi vahelisest postiteest. Põhja pool, paarikümne kilomeetri kaugusel on Läänemeri.

Külas asus karjamõis, kus elas ka mõisavalitseja. Kõlvikul paiknes tuuleveski ühes möldri majaga. Siin asus 11 talu, sepi- ja puutöökoda - ühtekokku 38 kollet. Kohalikke religiosseid talitusi viidi läbi 1682. aastal rajatud kabelis. Külas tegutses ka koolmeister, kelleks oli Görke kiriku teener. Siin oli palju heinamaad ja üksikuid kalatiike. Metsatukkades olid ülekaalus tammed ja pöögid.

Lähim kirik paiknes Görkes, mis oli kihelkonna keskuseks ja jäi postiteele. Post liikus seda teed mööda neli korda nädalas: pühapäeva ja neljapäeva hommikul Treptowist Naugardi ja teisipäeva, laupäeva öösel Naugardist Treptowisse.


Allikad:
Brüggemann, Ludwig Wilhelm (1743-1817), Ausführliche Beschreibung des gegenwärtigen Zustandes des Königl. Preussischen Herzogthums Vor- und Hinter-Pommern. T. 2, Bd. 1, welcher die Beschreibung der zu dem Gerichtsbezirk der Königl. Landescollegien in Stettin gehörigen Hinterpommerschen Kreise enthält;
Geschichte des Geschlechts v. KleistZweiter Teil, Allgemeine Geschichte, 2. Auflage von G. Kratz, L. Quandt, von Mülverstedt, Wilhelm Stettin (1873), neu herausgegeben von Sigurd v. Kleist, Bergisch Gladbach, 2007
http://www.v-kleist.com/FG/Genealogie/AllgemeineGeschichte.pdf

Mida teame Wildest leksikonide põhjal?

Peter Ernst Wilde sündis 24. augustil 1732 Wodike külas, Treptow an der Rega lähedal maaomaniku pojana. 1746. aastani õppis ta koduõpetaja käe all. Seejärel saadeti ta Königsbergi Collegium Fredericianumi, kus ta õppis kaks aastat.

16. aastasena, 1748. aastal, astus Peter Ernst ema ja sugulaste soovitusel õppima Königsbergi Ülikoolis teoloogiat. Pärast neljandat semestrit naasis ta kodupaika ja pidas seal suure menuga jutlusi.

Mingil põhjusel loobus Wilde ühtäkki teoloogiast, siirdus Hallesse ja pühendus 10. aprillist 1749 õigusteaduse õpingutele. Oma õpetajatena on ta Gadebuschile nimetanud Daniel Nettelblatti, Justus Henning Böhmerit, Karl (Carl) Friedrich Paulit ja Reuterit.

1751. aastal haigestus Peter Ernst Wilde raskelt rõugetesse. Haigus viis mõtted eemale õigusteadustest. Uueks kutsumuseks sai arstiteadus. Ta tuli tagasi Königsbergi, lasi end immatrikuleerida ülikoolis ja asus kuulama professor Gottfried Thieseni loenguid. Pool aastat hiljem, omandanud arstikunsti põhitõed, asus ta ise juba teisi juhendama.

Väljapaistvate tulemuste eest soovis arstiteaduskond omistada Wildele poolteist aastat pärast õpingute algust doktorikraadi. Wilde oli liiga tagasihoidlik, et seda vastu võtta. Siiski jäi mees veel kaheteistkümneks aastaks Königsbergi, kus ta tegeles paralleelselt arstipraksise ja õpetamisega. Doktorikraadi omandas Peter Ernst Wildele väidetavalt alles 1765. aastal Greifswaldi Ülikoolis (andmed pärinevad Gadebuschi leksikonist; ülikooli arhiivis seda fakti kinnitavaid allikaid ei ole leitud).

1765. aastal siirdus Wilde kõigepealt Kuramaale (Miitavisse) ja seejärel Riiga, kus teenis leiba koduõpetajana. Miitavis asus ta välja andma ka meditsiiniteemalist nädalakirja “Der Landarzt” (1765-1766). Inspiratsiooni ammutas Wilde Hamburgi arsti Johann August Unzer`i (1727–99) nädalakirjast „Der Arzt“ (1759–64).

1766. aastal kutsus Oberpahleni lossihärra Woldemar Johann von Lauw, kes oli rajanud mõisasse ka haigla, Wilde Põltsamaale. Wilde asus elama lossi karjamõisas Kuningamäel. Oma kulu ja kirjadega rajas ta sinna eratrükikoja, hankis Riisast kubernerilt loa trükkida tsensuurivabalt, eeldusel, et ta trükib seal vaid oma kirjutisi ega avalda seal midagi, mis oleks usu, riigi ja provintsiseaduste vastu.

Wilde avaldas Põltsamaa trükikojas mitmeid trükiseid, mis oma väikeste tiraažide tõttu on tänapäeval bibliograafilisteks haruldusteks. Seal nägid ilmavalgust ka esimesed eesti- ja lätikeelsed perioodilised trükised. Kahjuks ilmnes peagi, et vaid oma kirjutisi avaldades ei majanda trükikoda end ära ja Wilde müüs selle major von Lauwle.

Peter Ernst Wilde tuli Põltsamaale vallalisena. Ta abiellus Laiusel 9. septembril 1767 Tartu postmestri C.C. Schartowi (?) lese Christina Johannetta Friderica Louise Schartow (sünd Mylius)ega, kes sündis Jenas 24. novembril 1735.

Abielust sündis Põltsamaal kolm last: 29. juuni 1768 - Ernst Carl, 8. juuni 1969 – Heinrich August, 24. november 1773 – Carl August. Carl August Wilde töötas aastail 1810-1834 pastorina Pilistveres.

Wilde tegutses omakasupüüdmatul viisil ja väsimatu innukusega arsti, õpetaja ja trükkalina. Ta koolitas välja noori ja rajas ravimtaimedel põhineva maa-apteegi. Lisaks arstiteadusele hakkas ta juhtima tähelepanu põllumajanduse arendamisele. Ta soovis rajada majanduskooli, mis pidanuks ülikoolidega võrdväärset, kuid teistsuguse meetodiga tarkust jagama. Kavatsuse teostamiseks kutsus ta suure vaevaga kokku majandusliku ühingu. Wilde plaanid ei leidnud aga järgijaid, mistõttu Wilde oli sunnitud tõdema, et see aeg mil teadus Liivimaal õitseb, on veel kaugel.

1785. aasta alguses läks Wilde Peterburi ja sooritas seal 10. märtsil 1785 kutseeksami. Mehe sooviks oli alustada arstipraksist Venemaal. Sellele ja teistele kavatsustele tõmbas kriipsu peale Wilde surm Oberpahlenis ja suri 1785. aasta 28. detsembril.

Allikad:

Allgemeine Deutsche Biographie, Band 42 (1897), S. 496–498
EELK Põltsamaa koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika
EELK Laiuse koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika
Gadebusch, Friedrich Konrad. Livländische Bibliothek nach alphabetischer Ordnung. Dritter Theil. Riga: Hartknoch, 1777, S. 299-304.
Recke, Johann Friedrich von; Napiersky, Karl Eduard (Berarb.) Wilde (Peter Ernst) – Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Vierter Band. S-Z. Mitau: Steffenhagen und Sohn, 1832, S. 516-517.

Kes Sa oled, Peter Ernst Wilde?

Olen kogunud kokku kõik selle, mis Wilde kohta siin-seal ilmunud. Seda pole just ülemäära palju, aga ka mitte liiga väga vähe.

Wilde kaalukust märgib näiteks see, et ta on leidnud ära märkimist mitemetes omaaegsetes biograafilistes leksikonides. Esimesena ilmselt portreteerib Peter Ernst Wildet baltisaksa ajaloolane ja Tartu justiitsbürgermeister Friedrich Konrad Gadebusch (1719-1788). Gadebusch avaldab 1777. aastal koguteose "Livländische Bibliothek nach aplhabetischer Ordnung", kus on sees ka artikkel Peter Ernst Wilde.

Tähelepanuväärseks teeb artikli see, et see on ilmunud ajal, mil Wilde oli elu ja tervise juures. Veel enam - teksti ilmumisele on Wilde aidanud olulisel määral ise kaasa. Sellele viitab osutus kirjavahetusele: Wilde on Gadebuschile 28. oktoobril 1768 kirjutanud oma mõtetest rajada Põltsamaale majanduskool. Hiljem näeme, et Wilde argumentatsioon moodustab kaaluka osa artiklist.

Kuidas valmivad taolised leksikonid. Autoril on kaks võimalust - ta kasutab kas juba varem ilmunud kirjalikke allikaid või intervjueerib (suuliselt või kirjalikult) kaasaegset. Esimest võimalust kasutatakse tavaliselt siis, kui persona on meie hulgast lahkunud ja jätnud maha kirjalikke jägi. Seda võimalust kasutatakse ka siis, kui isiku kohta on juba varem midagi trükisõnas ilmunud.

Wilde puhul saame mõlemad variandid välistada. Samal aastal, mil ilmus Gadebuschi leksikon, sai Peter Ernst Wilde 45 aastaseks. Teiseks, seniajani ei ole välja tulnud ühtegi Gadebuschist varasemat Wilde elulookirjeldust. Seega tundub tõenäoline, et leksikoni koostamiseks palus Gadebusch andmeid vahetult Wildelt endalt. Viimasele osutab teksti faktitihedus ja kompaktsus. Iseküsimus - kui autentne on teatmeteoses ilmunu. Tagantärele on meil raske oletada kas ja mil määral võis Gadebusch Wildelt saadud teavet selekteerida ja toimetada.

Gadebuschi täiendab Johann Friedrich von Recke 1832. aastal ilmunud "Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland". Recke töö väärtuseks on see, et ta vaatab Wilde ajastule parajalt väikse distanstiga. Samuti on ta ilmselt üks esimesi, kes oskab midagi öelda Wilde elu viimaste aastate kohta.

Peter Ernst Wilde Põltsamaa-perioodi aitavad piiluda rahvusarhiivi varamud. Midagi on säilinud Wilde kirjavahetusest lossihärra Woldemar Johann von Lauwga enne kui too asus Põltsamaale. Kirikuraamatutest leiame andmeid Wilde abikaasa ja järeltulijate kohta.

Esmaste allikate kõrval väärivad tähelepanu ka mitmed hilisemad tõlgendused. Tõenäoliselt parima ülevaate Põltsamaa külje alla Kuningamäele rajatud Wilde trükikojast annab 1935. aastal ajakirjas Eesti Kirjandus A. Sumberg. Wilde ajakirjanduslikku tegevust on mitmetes ajakirjades ja raamatutes analüüsinud Juhan Peegel. Huvitavaid killukesi Wilde eraelust pakub 1985. aastal ajakirjas Eesti Loodus Leo Tiik. Välismaistest autoritest on inspireerivaimad vahest Roger Bartlett ja Heinz Ischreyt oma artiklitega Põltsamaast ja Peter Ernst Wildest.

Kõik need ja teised autorid pakuvad oma käsitlustes vihjeid ja niidiotsi, mis heidavad valgust 18. sajandi suurkujule. Püüan rääkida Wildest mitte niivõrd läbi tema enda tegemiste kuivõrd läbi tema kaasaegsete, ajastuvaimu, inimeste, tegevuskohtade ja esemete. Selle kõigega tuleb aga olla ettevaatlik. Niidiotsi lahti kerides on oht takerduda teisejärgulistesse detailidesse, kaotada fookus ja valguda teemaga laiali. Püüan seda vältida.