Peter Ernst Wilde sündis Woedtke külas, Pommerimaal. Enne II maailmasõda kuulus see piirkond Saksamaa koosseisu. Kolmanda Reichi kokkuvarisemise järel hõivasid selle ala poolakad. Suur osa saksakeelsetest asulatest nimetati ümber. Woedtke kannab täna Otoki nime.
Tegelikult on Otok asula ajalooline nimi. See pärineb veel enne seda aega, kui siia asusid elama sakslased . Esimest korda mainitakse küla 1224. aastal, mil lesestunud Hertsoginna Anastasia kinkis Belbuki Kloostrile piirkonna külad. Annetatud maade nimistus esines ka slaavlaste küla Otoc (vono-toc või wo-toc), tõlkes "allikas". Kloostri valduses olid maad 1227. aastani, mil need vahetusena anti Hertsog Barnim I-le ja Wartislav III-le.
13. sajandi teisel poolel omandab küla ja seal asunud mõisa vürst Dubislaus, kes võtab asula järgi endale nimetäiendi Dubislaus de Wotich. Nimi väändub aja jooksul ja 17. sajandi keskpaigaks on see teada juba Woedtkena.
Pommerimaa on läbi ajaloo olnud rahutu piirkond. Lääne poolt tulijaile on see koridoriks itta ja lõuna poolt tulijaile põhja. 5.-6. sajandil kinnitasid siin kanda paganlikud slaavi hõimud, 10. -11. sajandil üritasid neid alasid hõivata nii viikingid kui poolakad. Kultuuriliselt ja etniliselt kõige olulisemaks kujunes sakslaste idaränne (ostsiedlung).
Milline oli Woedtke 18. sajandi alguseks, mil sündis Peter Ernst Wilde?
Kõige tõetruuma pildi annab selle kohta ehk Ludwig Wilhelm Brüggemann (1743-1817) oma Pommerimaa kirjelduses. Tõsi, me ei saa raamatus kirjutatut võtta täiusliku Wilde ajastu peegeldusena. Brüggemann kirjeldab küla sellisena, nagu see oli paar-kolmkümmend aastat pärast Wilde sündi.
Aga - 18. sajandi keskpaigas kuulus Woedtke Greifenbergi kreisi, jäädes kilomeetri võrra eemale Treptowi ja Greifenbergi vahelisest postiteest. Põhja pool, paarikümne kilomeetri kaugusel on Läänemeri.
Külas asus karjamõis, kus elas ka mõisavalitseja. Kõlvikul paiknes tuuleveski ühes möldri majaga. Siin asus 11 talu, sepi- ja puutöökoda - ühtekokku 38 kollet. Kohalikke religiosseid talitusi viidi läbi 1682. aastal rajatud kabelis. Külas tegutses ka koolmeister, kelleks oli Görke kiriku teener. Siin oli palju heinamaad ja üksikuid kalatiike. Metsatukkades olid ülekaalus tammed ja pöögid.
Lähim kirik paiknes Görkes, mis oli kihelkonna keskuseks ja jäi postiteele. Post liikus seda teed mööda neli korda nädalas: pühapäeva ja neljapäeva hommikul Treptowist Naugardi ja teisipäeva, laupäeva öösel Naugardist Treptowisse.
Allikad:
Brüggemann, Ludwig Wilhelm (1743-1817), Ausführliche Beschreibung des gegenwärtigen Zustandes des Königl. Preussischen Herzogthums Vor- und Hinter-Pommern. T. 2, Bd. 1, welcher die Beschreibung der zu dem Gerichtsbezirk der Königl. Landescollegien in Stettin gehörigen Hinterpommerschen Kreise enthält;
Geschichte des Geschlechts v. KleistZweiter Teil, Allgemeine Geschichte, 2. Auflage von G. Kratz, L. Quandt, von Mülverstedt, Wilhelm Stettin (1873), neu herausgegeben von Sigurd v. Kleist, Bergisch Gladbach, 2007
http://www.v-kleist.com/FG/Genealogie/AllgemeineGeschichte.pdf
Saturday, February 27, 2010
Wednesday, February 24, 2010
Mida teame Wildest leksikonide põhjal?
Peter Ernst Wilde sündis 24. augustil 1732 Wodike külas, Treptow an der Rega lähedal maaomaniku pojana. 1746. aastani õppis ta koduõpetaja käe all. Seejärel saadeti ta Königsbergi Collegium Fredericianumi, kus ta õppis kaks aastat.
16. aastasena, 1748. aastal, astus Peter Ernst ema ja sugulaste soovitusel õppima Königsbergi Ülikoolis teoloogiat. Pärast neljandat semestrit naasis ta kodupaika ja pidas seal suure menuga jutlusi.
Mingil põhjusel loobus Wilde ühtäkki teoloogiast, siirdus Hallesse ja pühendus 10. aprillist 1749 õigusteaduse õpingutele. Oma õpetajatena on ta Gadebuschile nimetanud Daniel Nettelblatti, Justus Henning Böhmerit, Karl (Carl) Friedrich Paulit ja Reuterit.
1751. aastal haigestus Peter Ernst Wilde raskelt rõugetesse. Haigus viis mõtted eemale õigusteadustest. Uueks kutsumuseks sai arstiteadus. Ta tuli tagasi Königsbergi, lasi end immatrikuleerida ülikoolis ja asus kuulama professor Gottfried Thieseni loenguid. Pool aastat hiljem, omandanud arstikunsti põhitõed, asus ta ise juba teisi juhendama.
Väljapaistvate tulemuste eest soovis arstiteaduskond omistada Wildele poolteist aastat pärast õpingute algust doktorikraadi. Wilde oli liiga tagasihoidlik, et seda vastu võtta. Siiski jäi mees veel kaheteistkümneks aastaks Königsbergi, kus ta tegeles paralleelselt arstipraksise ja õpetamisega. Doktorikraadi omandas Peter Ernst Wildele väidetavalt alles 1765. aastal Greifswaldi Ülikoolis (andmed pärinevad Gadebuschi leksikonist; ülikooli arhiivis seda fakti kinnitavaid allikaid ei ole leitud).
1765. aastal siirdus Wilde kõigepealt Kuramaale (Miitavisse) ja seejärel Riiga, kus teenis leiba koduõpetajana. Miitavis asus ta välja andma ka meditsiiniteemalist nädalakirja “Der Landarzt” (1765-1766). Inspiratsiooni ammutas Wilde Hamburgi arsti Johann August Unzer`i (1727–99) nädalakirjast „Der Arzt“ (1759–64).
1766. aastal kutsus Oberpahleni lossihärra Woldemar Johann von Lauw, kes oli rajanud mõisasse ka haigla, Wilde Põltsamaale. Wilde asus elama lossi karjamõisas Kuningamäel. Oma kulu ja kirjadega rajas ta sinna eratrükikoja, hankis Riisast kubernerilt loa trükkida tsensuurivabalt, eeldusel, et ta trükib seal vaid oma kirjutisi ega avalda seal midagi, mis oleks usu, riigi ja provintsiseaduste vastu.
Wilde avaldas Põltsamaa trükikojas mitmeid trükiseid, mis oma väikeste tiraažide tõttu on tänapäeval bibliograafilisteks haruldusteks. Seal nägid ilmavalgust ka esimesed eesti- ja lätikeelsed perioodilised trükised. Kahjuks ilmnes peagi, et vaid oma kirjutisi avaldades ei majanda trükikoda end ära ja Wilde müüs selle major von Lauwle.
Peter Ernst Wilde tuli Põltsamaale vallalisena. Ta abiellus Laiusel 9. septembril 1767 Tartu postmestri C.C. Schartowi (?) lese Christina Johannetta Friderica Louise Schartow (sünd Mylius)ega, kes sündis Jenas 24. novembril 1735.
Abielust sündis Põltsamaal kolm last: 29. juuni 1768 - Ernst Carl, 8. juuni 1969 – Heinrich August, 24. november 1773 – Carl August. Carl August Wilde töötas aastail 1810-1834 pastorina Pilistveres.
Wilde tegutses omakasupüüdmatul viisil ja väsimatu innukusega arsti, õpetaja ja trükkalina. Ta koolitas välja noori ja rajas ravimtaimedel põhineva maa-apteegi. Lisaks arstiteadusele hakkas ta juhtima tähelepanu põllumajanduse arendamisele. Ta soovis rajada majanduskooli, mis pidanuks ülikoolidega võrdväärset, kuid teistsuguse meetodiga tarkust jagama. Kavatsuse teostamiseks kutsus ta suure vaevaga kokku majandusliku ühingu. Wilde plaanid ei leidnud aga järgijaid, mistõttu Wilde oli sunnitud tõdema, et see aeg mil teadus Liivimaal õitseb, on veel kaugel.
1785. aasta alguses läks Wilde Peterburi ja sooritas seal 10. märtsil 1785 kutseeksami. Mehe sooviks oli alustada arstipraksist Venemaal. Sellele ja teistele kavatsustele tõmbas kriipsu peale Wilde surm Oberpahlenis ja suri 1785. aasta 28. detsembril.
16. aastasena, 1748. aastal, astus Peter Ernst ema ja sugulaste soovitusel õppima Königsbergi Ülikoolis teoloogiat. Pärast neljandat semestrit naasis ta kodupaika ja pidas seal suure menuga jutlusi.
Mingil põhjusel loobus Wilde ühtäkki teoloogiast, siirdus Hallesse ja pühendus 10. aprillist 1749 õigusteaduse õpingutele. Oma õpetajatena on ta Gadebuschile nimetanud Daniel Nettelblatti, Justus Henning Böhmerit, Karl (Carl) Friedrich Paulit ja Reuterit.
1751. aastal haigestus Peter Ernst Wilde raskelt rõugetesse. Haigus viis mõtted eemale õigusteadustest. Uueks kutsumuseks sai arstiteadus. Ta tuli tagasi Königsbergi, lasi end immatrikuleerida ülikoolis ja asus kuulama professor Gottfried Thieseni loenguid. Pool aastat hiljem, omandanud arstikunsti põhitõed, asus ta ise juba teisi juhendama.
Väljapaistvate tulemuste eest soovis arstiteaduskond omistada Wildele poolteist aastat pärast õpingute algust doktorikraadi. Wilde oli liiga tagasihoidlik, et seda vastu võtta. Siiski jäi mees veel kaheteistkümneks aastaks Königsbergi, kus ta tegeles paralleelselt arstipraksise ja õpetamisega. Doktorikraadi omandas Peter Ernst Wildele väidetavalt alles 1765. aastal Greifswaldi Ülikoolis (andmed pärinevad Gadebuschi leksikonist; ülikooli arhiivis seda fakti kinnitavaid allikaid ei ole leitud).
1765. aastal siirdus Wilde kõigepealt Kuramaale (Miitavisse) ja seejärel Riiga, kus teenis leiba koduõpetajana. Miitavis asus ta välja andma ka meditsiiniteemalist nädalakirja “Der Landarzt” (1765-1766). Inspiratsiooni ammutas Wilde Hamburgi arsti Johann August Unzer`i (1727–99) nädalakirjast „Der Arzt“ (1759–64).
1766. aastal kutsus Oberpahleni lossihärra Woldemar Johann von Lauw, kes oli rajanud mõisasse ka haigla, Wilde Põltsamaale. Wilde asus elama lossi karjamõisas Kuningamäel. Oma kulu ja kirjadega rajas ta sinna eratrükikoja, hankis Riisast kubernerilt loa trükkida tsensuurivabalt, eeldusel, et ta trükib seal vaid oma kirjutisi ega avalda seal midagi, mis oleks usu, riigi ja provintsiseaduste vastu.
Wilde avaldas Põltsamaa trükikojas mitmeid trükiseid, mis oma väikeste tiraažide tõttu on tänapäeval bibliograafilisteks haruldusteks. Seal nägid ilmavalgust ka esimesed eesti- ja lätikeelsed perioodilised trükised. Kahjuks ilmnes peagi, et vaid oma kirjutisi avaldades ei majanda trükikoda end ära ja Wilde müüs selle major von Lauwle.
Peter Ernst Wilde tuli Põltsamaale vallalisena. Ta abiellus Laiusel 9. septembril 1767 Tartu postmestri C.C. Schartowi (?) lese Christina Johannetta Friderica Louise Schartow (sünd Mylius)ega, kes sündis Jenas 24. novembril 1735.
Abielust sündis Põltsamaal kolm last: 29. juuni 1768 - Ernst Carl, 8. juuni 1969 – Heinrich August, 24. november 1773 – Carl August. Carl August Wilde töötas aastail 1810-1834 pastorina Pilistveres.
Wilde tegutses omakasupüüdmatul viisil ja väsimatu innukusega arsti, õpetaja ja trükkalina. Ta koolitas välja noori ja rajas ravimtaimedel põhineva maa-apteegi. Lisaks arstiteadusele hakkas ta juhtima tähelepanu põllumajanduse arendamisele. Ta soovis rajada majanduskooli, mis pidanuks ülikoolidega võrdväärset, kuid teistsuguse meetodiga tarkust jagama. Kavatsuse teostamiseks kutsus ta suure vaevaga kokku majandusliku ühingu. Wilde plaanid ei leidnud aga järgijaid, mistõttu Wilde oli sunnitud tõdema, et see aeg mil teadus Liivimaal õitseb, on veel kaugel.
1785. aasta alguses läks Wilde Peterburi ja sooritas seal 10. märtsil 1785 kutseeksami. Mehe sooviks oli alustada arstipraksist Venemaal. Sellele ja teistele kavatsustele tõmbas kriipsu peale Wilde surm Oberpahlenis ja suri 1785. aasta 28. detsembril.
Allikad:
Allgemeine Deutsche Biographie, Band 42 (1897), S. 496–498
EELK Põltsamaa koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika
EELK Laiuse koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrika
Gadebusch, Friedrich Konrad. Livländische Bibliothek nach alphabetischer Ordnung. Dritter Theil. Riga: Hartknoch, 1777, S. 299-304.
Recke, Johann Friedrich von; Napiersky, Karl Eduard (Berarb.) Wilde (Peter Ernst) – Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Vierter Band. S-Z. Mitau: Steffenhagen und Sohn, 1832, S. 516-517.
Kes Sa oled, Peter Ernst Wilde?
Olen kogunud kokku kõik selle, mis Wilde kohta siin-seal ilmunud. Seda pole just ülemäära palju, aga ka mitte liiga väga vähe.
Wilde kaalukust märgib näiteks see, et ta on leidnud ära märkimist mitemetes omaaegsetes biograafilistes leksikonides. Esimesena ilmselt portreteerib Peter Ernst Wildet baltisaksa ajaloolane ja Tartu justiitsbürgermeister Friedrich Konrad Gadebusch (1719-1788). Gadebusch avaldab 1777. aastal koguteose "Livländische Bibliothek nach aplhabetischer Ordnung", kus on sees ka artikkel Peter Ernst Wilde.
Tähelepanuväärseks teeb artikli see, et see on ilmunud ajal, mil Wilde oli elu ja tervise juures. Veel enam - teksti ilmumisele on Wilde aidanud olulisel määral ise kaasa. Sellele viitab osutus kirjavahetusele: Wilde on Gadebuschile 28. oktoobril 1768 kirjutanud oma mõtetest rajada Põltsamaale majanduskool. Hiljem näeme, et Wilde argumentatsioon moodustab kaaluka osa artiklist.
Kuidas valmivad taolised leksikonid. Autoril on kaks võimalust - ta kasutab kas juba varem ilmunud kirjalikke allikaid või intervjueerib (suuliselt või kirjalikult) kaasaegset. Esimest võimalust kasutatakse tavaliselt siis, kui persona on meie hulgast lahkunud ja jätnud maha kirjalikke jägi. Seda võimalust kasutatakse ka siis, kui isiku kohta on juba varem midagi trükisõnas ilmunud.
Wilde puhul saame mõlemad variandid välistada. Samal aastal, mil ilmus Gadebuschi leksikon, sai Peter Ernst Wilde 45 aastaseks. Teiseks, seniajani ei ole välja tulnud ühtegi Gadebuschist varasemat Wilde elulookirjeldust. Seega tundub tõenäoline, et leksikoni koostamiseks palus Gadebusch andmeid vahetult Wildelt endalt. Viimasele osutab teksti faktitihedus ja kompaktsus. Iseküsimus - kui autentne on teatmeteoses ilmunu. Tagantärele on meil raske oletada kas ja mil määral võis Gadebusch Wildelt saadud teavet selekteerida ja toimetada.
Gadebuschi täiendab Johann Friedrich von Recke 1832. aastal ilmunud "Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland". Recke töö väärtuseks on see, et ta vaatab Wilde ajastule parajalt väikse distanstiga. Samuti on ta ilmselt üks esimesi, kes oskab midagi öelda Wilde elu viimaste aastate kohta.
Peter Ernst Wilde Põltsamaa-perioodi aitavad piiluda rahvusarhiivi varamud. Midagi on säilinud Wilde kirjavahetusest lossihärra Woldemar Johann von Lauwga enne kui too asus Põltsamaale. Kirikuraamatutest leiame andmeid Wilde abikaasa ja järeltulijate kohta.
Esmaste allikate kõrval väärivad tähelepanu ka mitmed hilisemad tõlgendused. Tõenäoliselt parima ülevaate Põltsamaa külje alla Kuningamäele rajatud Wilde trükikojast annab 1935. aastal ajakirjas Eesti Kirjandus A. Sumberg. Wilde ajakirjanduslikku tegevust on mitmetes ajakirjades ja raamatutes analüüsinud Juhan Peegel. Huvitavaid killukesi Wilde eraelust pakub 1985. aastal ajakirjas Eesti Loodus Leo Tiik. Välismaistest autoritest on inspireerivaimad vahest Roger Bartlett ja Heinz Ischreyt oma artiklitega Põltsamaast ja Peter Ernst Wildest.
Kõik need ja teised autorid pakuvad oma käsitlustes vihjeid ja niidiotsi, mis heidavad valgust 18. sajandi suurkujule. Püüan rääkida Wildest mitte niivõrd läbi tema enda tegemiste kuivõrd läbi tema kaasaegsete, ajastuvaimu, inimeste, tegevuskohtade ja esemete. Selle kõigega tuleb aga olla ettevaatlik. Niidiotsi lahti kerides on oht takerduda teisejärgulistesse detailidesse, kaotada fookus ja valguda teemaga laiali. Püüan seda vältida.
Wilde kaalukust märgib näiteks see, et ta on leidnud ära märkimist mitemetes omaaegsetes biograafilistes leksikonides. Esimesena ilmselt portreteerib Peter Ernst Wildet baltisaksa ajaloolane ja Tartu justiitsbürgermeister Friedrich Konrad Gadebusch (1719-1788). Gadebusch avaldab 1777. aastal koguteose "Livländische Bibliothek nach aplhabetischer Ordnung", kus on sees ka artikkel Peter Ernst Wilde.
Tähelepanuväärseks teeb artikli see, et see on ilmunud ajal, mil Wilde oli elu ja tervise juures. Veel enam - teksti ilmumisele on Wilde aidanud olulisel määral ise kaasa. Sellele viitab osutus kirjavahetusele: Wilde on Gadebuschile 28. oktoobril 1768 kirjutanud oma mõtetest rajada Põltsamaale majanduskool. Hiljem näeme, et Wilde argumentatsioon moodustab kaaluka osa artiklist.
Kuidas valmivad taolised leksikonid. Autoril on kaks võimalust - ta kasutab kas juba varem ilmunud kirjalikke allikaid või intervjueerib (suuliselt või kirjalikult) kaasaegset. Esimest võimalust kasutatakse tavaliselt siis, kui persona on meie hulgast lahkunud ja jätnud maha kirjalikke jägi. Seda võimalust kasutatakse ka siis, kui isiku kohta on juba varem midagi trükisõnas ilmunud.
Wilde puhul saame mõlemad variandid välistada. Samal aastal, mil ilmus Gadebuschi leksikon, sai Peter Ernst Wilde 45 aastaseks. Teiseks, seniajani ei ole välja tulnud ühtegi Gadebuschist varasemat Wilde elulookirjeldust. Seega tundub tõenäoline, et leksikoni koostamiseks palus Gadebusch andmeid vahetult Wildelt endalt. Viimasele osutab teksti faktitihedus ja kompaktsus. Iseküsimus - kui autentne on teatmeteoses ilmunu. Tagantärele on meil raske oletada kas ja mil määral võis Gadebusch Wildelt saadud teavet selekteerida ja toimetada.
Gadebuschi täiendab Johann Friedrich von Recke 1832. aastal ilmunud "Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland". Recke töö väärtuseks on see, et ta vaatab Wilde ajastule parajalt väikse distanstiga. Samuti on ta ilmselt üks esimesi, kes oskab midagi öelda Wilde elu viimaste aastate kohta.
Peter Ernst Wilde Põltsamaa-perioodi aitavad piiluda rahvusarhiivi varamud. Midagi on säilinud Wilde kirjavahetusest lossihärra Woldemar Johann von Lauwga enne kui too asus Põltsamaale. Kirikuraamatutest leiame andmeid Wilde abikaasa ja järeltulijate kohta.
Esmaste allikate kõrval väärivad tähelepanu ka mitmed hilisemad tõlgendused. Tõenäoliselt parima ülevaate Põltsamaa külje alla Kuningamäele rajatud Wilde trükikojast annab 1935. aastal ajakirjas Eesti Kirjandus A. Sumberg. Wilde ajakirjanduslikku tegevust on mitmetes ajakirjades ja raamatutes analüüsinud Juhan Peegel. Huvitavaid killukesi Wilde eraelust pakub 1985. aastal ajakirjas Eesti Loodus Leo Tiik. Välismaistest autoritest on inspireerivaimad vahest Roger Bartlett ja Heinz Ischreyt oma artiklitega Põltsamaast ja Peter Ernst Wildest.
Kõik need ja teised autorid pakuvad oma käsitlustes vihjeid ja niidiotsi, mis heidavad valgust 18. sajandi suurkujule. Püüan rääkida Wildest mitte niivõrd läbi tema enda tegemiste kuivõrd läbi tema kaasaegsete, ajastuvaimu, inimeste, tegevuskohtade ja esemete. Selle kõigega tuleb aga olla ettevaatlik. Niidiotsi lahti kerides on oht takerduda teisejärgulistesse detailidesse, kaotada fookus ja valguda teemaga laiali. Püüan seda vältida.
Subscribe to:
Posts (Atom)