Monday, March 8, 2010

Fakt, mis ajab segadusse

Olen jälginud Wilde tegevust leksikonide põhjal. Seal on kirjas, et 14-aastasel asus poiss õppima Collegium Fridericianumi ja 16-aastasena, s.o 1748. aastal Königsbergi ülikooli.

Nüüd aga avastasin internetist ühe andmebaasi (Erik-Amburger-Datenbank), kuhu on kogutud andmed välismaalastest enne 1917. aasta oktoobripööret. Seal oli eraldi külg ka Peter Ernst Wilde kohta. Mind köitsid mõned detailid - kuupäeva täpsusega oli seal esitatud see millal Wilde immatrikuleeriti ühte või teise ülikooli.

Königsbergi Ülikooli kohta seisis kuupäev 5. aprill 1747. Selleks hetkeks oli Wilde 14-aastane. Nüüd on küsimus selles, kas on andmed sattunud valele reale või läks sisseastumine Collegiumisse arvesse sisseastumisena ülikooli. See vajab veel kontrollimist.

Teine fakt - Halle ülikooli immatrikuleerus Wilde 10. aprillil 1749. Väärtuseks teeb andmebaasi see, et seal on mõningaid allikaid, mida ma mujalt pole leidnud.

Friday, March 5, 2010

Wilde läheb Königsbergi

14-aastasena on Peter Ernst Wilde omandanud kodus kogu tarkuse, mida seal on võimalik omandada. Nüüd tuleb minna kooli. Vanemate õhutusel asub ta teele Königsbergi, mis paikneb tema kodukülast umbes neljasaja kilommeetri kaugusel. On aasta 1746.

Võime ette kujutada teismelise nooruki teekonda hobuvankril mööda liivakruusaseid postiteid. Tee kulges läbi Greifenbergi ja Plathe ida poole. Kui hinnata vankri keskmiseks kiiruseks 6-8 kilomeetrit tunnis, kulub selle vahemaa läbimiseks vahepeatusteta üle kahe ööpäeva.

Königsberg oli üks suuremaid linnu, mida Wilde oma senise elu jooksul ilmselt näinud oli. See oli Ida-Preisimaa pealinn. Kurt Sratvenhagen on kirjeldanud Ida-Presiimaad oma raamatus "Kant und Königsberg" (1949) kui saart, mis läänest ja lõunast on ümbritsetud Poolaga ja idas Poolale kuuluva Leedu suurvürstiriigile.

Königsbergi moodustasid õigupoolest kolm endist eraldisesvat linna - Altstadt, Löbenicht ja Kneiphof. Iseseisvad olid need linnad 1724. aastani, mil kuningas Friedrich Wilhelm I ühendas need üheks Königsbergiks.

Elanikke oli linnas umbes 40-50 tuhat. Inimesi võinuks olla veelgi rohkem, kui 1709 aasta sügisel tabanud katk poleks linna nõnda rängalt räsinud. Seitsme kuuga suri katku ligi 9400 inimest - umbes neljandik elanikkonnast.

Linn elatus kaubandusest poolakate ja leedulastega. Königsbergi kaudu liikus Inglismaale, Taani ja Rootsi teravili, lina ja laevapuit. Teises suunas liikus metall, koloniaalkaup ja tehaste toodang. Kaubanduslinnana saavutas Königsberg tipu 1770ndatel.

Königsberg oli ka piirkonna vaimse elu keskuseks. 1544. aastal rajas hertsog Albrecht siia ülikooli - Albertina - mis oli teiseks protestantlikuks kõrgkooliks Marburgi ülikooli järel (1527).

Oma panuse vaimse õhkkonna kujunemisele andsid raamatukauplused ja trükikojad. 18. sajandil on Königsbergis tegutsenud vähemalt viis kirjastajat ja trükikoda. Kolmanda põlve esindajana pidas trükikoda Gottfried Hallervord. Tema surmaga 1759 lõppes ka Hallevordi kirjastustegevus. Christoph Gottfried Eckhart (1693-1750), kes sai õiguse raamatuid välja anda 1722. aastal, töötas mõnda aega ka Hallervordi juures. Eckharti firma, mis paiknes Schmiedebrücke Kneiphofi-poolsel küljel, ostis 1746. aastal Johann Heinrich Hartung. Hartung oli pärit Erfurtist. Ta töötas algul Johann Stelteri trükikojas, siis abiellus tolle tütrega ja omandas 1734. aastal kontrolli ka trükikoja üle. Hartungi tõsiseks konkurendiks oli Philipp Christoph Kanter, kes lisaks trükikojale tegeles agaralt raamatute levitamisega. Viies trükikoda kuulus Reußnerite perekonnale, kes omandasid privileegi juba 1640. aastal, andes välja nädalalehte "Wochentliche Königsbergische Frag- und Anzeigungs-Nachrichten". Reußner suri 1742. aastal. Kolm aastat hiljem abiellus tema lesestunud naine õigusteaduste professori J. L. L’Estocqiga, kes müüs trükikoja ja ajalehe 1750. aastal Cabritile ja see omakorda müüs kogu ettevõtmise 1751. aastal Hartungile.

18. sajandist on Königsbergi puhul võimalik esile tõsta kaks tähelepanuväärset seika. Esiteks, 1724. aastal sündis siin maailmakuulus filosoof Immanuel Kant. Mees elas ja töötas linnas kogu oma elu.

Teiseks, jõgedega poolitatud ja seitsme sillaga linn, pakkus ülesande nii matemaatikutele kui muidu huvilistele. Kas on võimalik valida teekond kus ületad kõik seitse silda nõnda, et iga silda ületad vaid korra. Nn Königsbergi sildade ülesande lahendas 1736. aastal maailmakuulus Šveitsi matemaatik ja füüsik Leonhard Euler (1707-1783). Matemaatik näitas skemaatiliselt, et selline võimalus puudub. Ülesande lahendus pani aluse graafiteooriale.

Milline see linn oli? Üks huvitamaid käsitlusi, mis silma hakkas, pärineb Saksa ajaloolase Steffen Dietschi sulest, kes avaldas 2003. aastal oma käsitluse Immanuel Kandi elust. Raamatus "Immanuel Kant - Eine Biographie" kirjeldab Dietsch tolleaegaset Königsbergi järgmiselt:

1701. aastast olid siin kroonitud Presiimaa kuningad ja kroonimislinnana säilis linna funktsioon 1867. aastani. (...) Aga Königsbergis ei olnud õukonda. Oli loss, aga polnud õukonnaametnikke, igal juhul mitte sel määral, nagu neid oli Berliinis. Königsbergis paiknes Ida-Preisimaa valitsus - koos kirjutajate ja paljundajatega oli neid mitte rohkem kui 20 inimest. See on märkimisväärne - 20 inimesega juhiti Ida-Preisimaad, mis näitab kuivõrd efektiivne oli vanapreisi administratisoon Friedrichi valitsemise ajal.

Wilde alustab õpinguid Collegium Fridericianumis. Immanuel Kant oli lõpetanud selle kooli kuus aastat varem (Kant õppis siin 1732-1740).

Collegium Fridericianum oli selleks hetkeks suhteliselt uus kool. Mitteformaalselt alustas see tegevust 1698. aastal, mil puusepp Theodor Gehr (1663-1705) lubas koduõpetajal lisaks oma lastele õpetada ka teiste perede lapsi. Peagi palkas ta teiseks õpetajaks ühe üliõpilase. Ja siis veel ühe, kelle õpetada jäid vaesemad lapsed.

Konsistooriumile selline illegaalne koolitustegevus ei meeldinud. Asudes Gehri kooli kasvandikke inspekteerima oli ta aga sunnitud tõdema, et haridus, mida siin jagatakse, on igati korralik. Inspekteerimisraport soovitas kollektiivse koduõppe seadustada avaliku koolina. Preisi kuninga Friedrich I kroonimispidustustel 1701. aastal õnnestus Gehril saada koolitusluba. Esialgu Kuningliku Koolina tegutsema asunud õppeasutus võttis 1703. aastal nimeks 'Kollegii Fredericiani'.

Kui Wilde asus koolis õppima, oli see kujunenud Presimaa juhtivaks ladina kooliks. Iseäranis kõrgelt hinnati seda pietistliku kasvatuse poolest.

Koolikompleks ise oli nelinurkse kujuga. Siin paiknesid kooli juhtkonna ja õpetajate eluruumid, kabel, üheksa klassiruumi (kuus ladina ja kolm saksa klassi) ning 25-26 ühiselamutuba õpilastele. Igas õpilastoas oli kolm magamiskohta: kaks õpilastele ja üks üliõpilasele, kes pidas järelvalvet nooremate üle. Viimast nimetati Inspicientiks.

Kompleksis on kaks ruumi eraldatud laatsaretile. Lisaks oli kummagi sissepääsu juures veel üks ruum. Ühes neist elas Oekonomi ehk kokk (kooli juurde kuulus ka söögisaal). Teise elas Hausmeister, kelle kohuseks oli koristamine ja kooli ümbruse hooldamine.

Goldbecki (1782) kaudu saame mõnda teada ka koolikorra kohta. Igal hommikul (talvel kell 6, suvel kell 5) koputas kooliteenija läbi kõik magamistubade uksed. Õpilastel oli aega veerand tundi end korda sättida - pesta ja riietuda - enne kui algas hommikupalvus. Siis lauldi ja Ispitsient luges ette peatüki piiblist. Kõik see toimus päevast päeva ühtemoodi, välja arvatud reedeti, mil inspitsiendid kogunesid palvusele 1. inspektoriga, õpilased aga kogunesid teise ruumi, kus pidasid tunnise palvuse 2. inspektoriga.

Hommikune õppetöö algas kell 7 ja lõppes 11. Keskpäeval söödi lõunat ja siis kell 13-16 toimus pärastlõunane õppesessioon. Kellel sellest veel väheks jäi, sai kella 16-17 vahel võtta eratunde. Õhtul kell 17-19 ja 20-21 valmistati järgmiseks päevaks ette koolitükke - siis pidi koolimajas valitsema vaikus. Õhtusöögi aeg oli kell 19. Tuled pidid olema kustus kell 22.00.

Kellega Wilde õppis koos?

Johann Gotthard Pölchau
Johann Ludwig Börger (?)

Allikad
The Collegium Fridericianum, http://www.manchester.edu/kant/students/studentKonSchools.htm#collFrid
Stavenhagen, Kurt. (1949) Kant und Königsberg.
http://www.manchester.edu/kant/helps/Periodicals.html