Milline nägi Põltsamaa välja, kui Wilde siia saabus?

Pärast Peeter I nõuniku Heinrich von Ficki surma 1750. aastal sai Põltsamaa aleviku ja Vana-Põltsamaa mõisa omanikuks Ficki väimees major Woldemar Johann von Lauw (1712-1786). Alev, kus Põhjasõja ajal hävinud hooned polnud 18. sajandi keskpaigaks veel täielikult uutega asendatud, hakkas von Lauw käe all kiiresti kasvama.

Utsali külla asutas Lauw 1761. aastal klaasikoja. Kolm aastat hiljem alustas Tõrnal tööd Lauw klaasivabrik. Oskustöölised kutsuti Saksamaalt, 1771. aastal oli neid 20 perekonda. Hiljem lisandus Lauw ettevõtete nimistusse ka portselanimanufaktuur, mis asus Põltsamaa lossiõue idaservas, meistrite majas. Samuti vasetagumistöökoda ja "tärklisevabrik". Kõige suurejoonelisemalt oli kavandatud peeglimanufaktuur.

Konkreetselt Wildega oli seotud Lauw panus kohaliku tervishoiuolude arendamisse. 1766. aastal asutas lossihärra Kuningamäele haigla ja esimese maa-apteegi Eestis. Kuningamäe karjamõisa meiereisse rajas Wilde omakorda trükikoja.

Ilmselt kõige parem ajastukohane kohakirjeldus on ära toodud August Wilhelm Hupeli põhiteose Topographische Nachrirchten III köites.

"Põltsamaal on palju eripärast, mida teiste kihelkondade puhul kusagil nii kergesti ei leia. Mõlemad mõisad, Vana- ja Uue-Põltsamaa, ja pastoraat asetsevad kolmnurgana üksteise lähedal, nende vahel ja ümber on terve hulk käsitööliste maju. Seetõttu sarnaneb see koht väikese linnaga ja siin elatakse tõepoolest nagu linnas, sealjuures maaelu mõnudest puudust tundmata."

Kirik, kus Hupel jutlustas, oli Vana-Põltsamaa lossist vaid paksu müüriga eraldatud. See valmis 18. sajandi keskpaiku (torn 1751. aastal). Kiriku altariosa ehitamisel kasutati ära endise linnuse osaliselt säilinud ümartorn, mille paksus ulatus nelja meetrini.

Pastoraadihoone asus kirikust poole kilomeetri kaugusel, jõe teisel kaldal. Uue- ja Vana-Põltsamaa lossi peremeeste edevus oma mõisate ja parkide arendamisel andis tooni kogu piirkonnale.

Põltsamaa lossis mõnda aega koduõpetajana töötanud J.Ch. Petri kirjeldab siinseid olusid järgmiselt: "Vastas asuv ilus Uue-Põltsamaa mõis, mis kuulub kammerhärra von Lilienfeldile, muudab koha veelgi romantilisemaks. Seda eraldab Põltsamaa lossist vaid lai jõgi, seal on puudrivabrik, kaunid aiad, alleed ja lähedalasuva jõe poolt moodustatud saar avara hiiega, kuhu on rajatud varjulised käigud, pärnarondeelid, puhkekohad, nišid, rohelised lehtlad, pimedad võsad ja muud lõbustuspaigad (Lustparthien), mida üle ojade ja tiikide ühendavad kirevad hiina sillad."

1770ndatel laskis Lauw Põltsamaa linnuse varemete asemele ehitada esindusliku, rokokoostiilis sisekujundusega kolmekorruselise lossi. Hoonel oli 42 tuba, neist 27 elutuba ja kolm suurt saali. Hilda Magnus ja Karl Laigna on kirjeldanud ruumide sisustust hiljem järgmiselt:

"Tähtsaim ruum oli nn. marmorsaal, mis asus lossi lõunapoolse külje teisel korrusel. Saalide seinad kaeti kollase, roosa ja helesinise kunstmarmoriga. Seinte ja lae stukkdekoori põhimotiiviks oli rokokoostiilile omane orvand (voldistatud servadega lame lahtine teokarp); selle kombinatsioonid lindude, lilleõite ja -kimpude kujutistega ning allegooriliste putofiguuridega (tiivuliste alasti poisikeste kujutistega) moodustasid kunstipäraseid rühmi. Teisal katsid seinu stukkraamistuses maalid, vabalt langevad draperiid, lõustmaskid ning teadust ja kunsti sümboliseerivad embleemid."

Paljude sisekaunistuste autor oli Berliinist kohale kutsutud marmori- ja stukimeister Johann Michael Graff. Hiljem osalesid lossi kujundamises ka maalikunstnikud Friedrich Barisien ja Gottlieb Christian Welte.

Lauw pööras tähelepanu ka lossipargi kujundamisele, mis ühes lossiga moodustas tervikliku arhitektuuriansambli. Lääne-Euroopa ja Peterburi-lähedaste lossiparkide eeskujul kujundati stiilseks tervikuks jalutusteed, lehtlad, pärnarondeelid, põõsasnišid, tiigid, saareke jõekäärus, hiina sillakesed ja muud pargiosad.

Põltsamaa ei olnud üksnes tööstuskeskuseks ja Peterburi õukonnakultuuri matkija. See oli Liivimaa mõistes ka arvestatav vaimuelukeskus. 1764. aastast oli siin pastoriks August Wilhelm Hupel, kes oma igapäevase ametialase tegevuse kõrval tegeles aktiivselt koduloouurimisega. Uue-Põltsamaa mõisa omanik Jakob Heinrich von Lilienfeldti võime pidada ka näitekirjanikuks, esseistiks ja juhuluuletajaks. 1767. aastal avaldas Lilienfeldt poliitilise traktaadi „Neues Staats-Gebäude”, kus arutles muuhulgas ühtlustatud ühiskonnakorraldusest Euroopas. 1770ndatel peatus von Lauw juures ka Christian Johann Henkel, Eestimaalt pärit, Halles tudeerinud ja hiljem Harjumaal Madisel ja Ristil pastorikohta pidanud mees. 1774. aastal andis Henkel välja ühe eestikeelse piibliloo pealkirja all "Jummala surest Teggudest Ma=ilma peal".

Kui palju võis alveis ja selle vahetus ümbruses tollal elanikke olla? "Göttingische gelehrte Anzeigen" 1774. aastast kirjutab lühikeses Liivimaa kirjelduses muuhulgas sellest, et Uue-Põltsamaa mõis on juba peaageu linnaks kujunenud, kus 300 saksa peret elab." Ajakirja andmed pärinevad ilmselt Hupeli topograafilistest kirjeldustest.


Allikad:
A.W.Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, Bd. III
J. Ch. Petri. Ehstland und die Ehsten, Th.1, lk 175-176
H. Magnus ja K. Laigna. Põltsamaa (teine, täiendatud trükk), kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1975
Nordische Miscellaneen, Volumes 4-6 (J.F. Hartknoch, 1782)

Vahelepõige 1767. aasta sündmustesse Laiusel

Kahjuks pole mul olnud võimalik olla oma rännakutes väga järjekindel. Viimasest sissekandest on möödunud üksjagu päevi. Otsustasin korraks hüpata kõrvale ja vaadelda seika Peter Ernst Wilde hilisemast eluetapist.

Rändame ajas 1767. aasta septembrisse. Kõigi eelduste kohaselt lakkas umbes siis Lühhikese Öppetuse ilmumine. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sel kuul Wilde abiellub. Tema väljavalituks saab Tartu postmeistri Schartowi lesk, Jenast pärit Christina Johannetta Friderica Loiuse Mylius.

Paaripaneku hetkel on Wilde saanud äsja 35-aastaseks. Naine on temast neli aastat noorem. Laulatus toimub Laiuse Püha Jüri kirikus. Kirikut olevat esimest korda mainitud 1319. aastal. Kirik saanud oma nime kiriku pühaku Püha Jüri järgi. Kiriku nimele püüavad valgust heita mitmed rahvajutud. Jüri nime andmist seostatakse näiteks kirikuseina müüritud kolme või nelja Jüri peaga, mis pidid aitama kirikul valmis saada.

1937. aastal Laiuse kihelkonna ajaloo" kirja pannud Juhan Kõpp kirjutab: "Tõepoolest leidub veel praegugi Laiuse kiriku altariosa lõunaseina välisküljel neli ühesuurust auku müüris üksteise ligidal, mida näidatakse sissemüüritud peade asemeina. Augud, mis umbes vähema pealuu suurused ja kolm kuni neli tolli sügavad, ei näi kiriku ehituse seisukohalt olevat millegagi põhjendatud."

Teise rahvajutu järgi, mille kirjutanud 1861. aastal paljude aastate eest kuuldud jutustuse põhjal dr G. Schultz-Bertram (Revaler Bote 1927, nr 216, Unterhaltungsbeilage) olnud Laiuse kiriku ehitamise käik järgmine:

Neli koguduse vanemat otsustanud ehitada kiriku. Tulid rasked ajad, kus sõjamöllus rüüstajate salgad - poolakad, venelased, "mõisamehed" - Laiuse maa lagedaks tegid, nii et enam ei jätkunud jõudu kiriku ehitamiseks. Siis tulnud Laiusele "võõras mees" ja ütelnud, et kirik saab valmis, kui elus laps sinna sisse müüritakse. See hirmus nõu heidetud otsekohe kõrvale. Kogudusevanemad pidanud aga iseäralise nõu. Minnes võitlusse võõraste sõjasalkade vastu lasknud nad Palamuse kirikus surnutemissat pidada ja avaldanud seejärel oma tahte: nende surma järel pandagu nende pealuud Laiuse kiriku müüri ja ärgu ühendatagu neid kehadega enne, kui kiriku ehitus on lõpule jõudnud. Võitluse alates võtnud need neli kogudusevanemat üksteise käest kinni, astunud vaenlasele vastu ilma sõjariistadeta. Muidugi langenud nad kohe odade läbi. Ent võit jäänud nende kaaslastele ja võitluse lõppedes maetud nende laibad altari ligidale, neli pealuud aga asetatud kirikumüürisse. Pealuud pidanud kogudusele meelde tuletama, et kiriku ehitamise tööd on tarvis jätkata. Nii sündinudki. Varsti saanud kirik valmis ja nelja ohvrimeelse kogudusevanema pealuud ühendatud seejärel kehadega.

Noored pani paari Heinrich Maximilian Mylius, Laiuse pastor aastail 1749-1779. Kirikuraamatute põhjal näeme, et õpetaja jaoks on tema päritolu oluline. Tiitellehel leiame signatuuri alt kirje "Aus Jena". Pruudiga sarnane perekonnanimi vihjab võimalikule sugulusele. Kinnitus sellele leiame Roger Bartletti ja Erich Donnerti 1998. aastal koostatud "Johann Georg Eiseni valitud töödest".

Christina Johannetta Friderica Loiuse Mylius oli Johann Heinrich Maximilian Myliuse õde. Mõlemad olid pärit Jenast, kus nende isa oli tuntud Jena "justice bürgermeisterina".

Heinrich Maximilian sündis 27. oktoobril 1721. Liivimaale tuli Mylius 1745. aastal, oli Ropkas ja Saaremõisas kodukooliõpetajaks, ordineeriti 11. mail 1753 Vaivara koguduse õpetajaks ja tuli sealt aasta hiljem Laiusele pastor Eberhard Reimersi abiliseks. Pärast Reimersi surma sai temast Laiuse koguduse õpetaja.

Christina Johannetta Friderica Loiuse oli Heinrich Maximilianist 14 aastat noorem. Lisaks ühesugusele perekonnanimele kohtame Laiuse pastorit abikaasaga noorpaari laste ristimise tunnistajatena.

18. sajandi kuuekümnendate keskpaigas olid Laiuse pastori käed jalad tööd täis. 1766. aastal valmis endise Vaimastvere mõisniku von Schwartzi matusekabel. Selle ehitajaks oli paruni lesk, kes on ilmselt üks esimesi sinna maetuid. Von Schwartz oli selleks ajaks surnud juba kümme aastat. 1766. aastal sureb ka paruni lesk. Enne surma kingib ta kirikule riistu ja 2000 rubla vaeslaste toetuseks.

Sellega õnnestus tal ehk natukenegi heastada neid kuulu- ja tõsijutte, mis ringlesid kümme aastat varem traagiliselt otsa leidnud abikaasa kohta. Pole kahtlust, et paruni nimi tõstatus aeg-ajalt mõnes kõrtsivestluses ja kümmekond aastat hiljem.

Vaimastvere mõisa omanik ooberst von Schwartz tapeti 26. augustil 1756. Päev hiljem nabiti Ripuka mõisa rukkilõikuselt kinni Pärtli Liisu, kellel olnud verine puss vöö vahel. Nimelt oli parun igal laupäevaõhtul käsutanud sauna mõne noore tüdruku. Tol sumedal augustiööl oli selleks Liisu, kellele päeval käskjalaga sõna saadeti. Ja järgmisel hommikul leiti mõisnikuhärra surnukehalt seitse noahaava.

Liisu võttis süü omaks ja kahetses kohtus oma tegu, abilisi pole olnud. See juhtunud siis, kui meeletult kaitsnud oma neitsi au ja puss juhtunud pihku. Kohus uskus Liisu juttu, määras talle ühe paari vitsu ja 4 aastat türmi.

Paruni surma kohta teeb õpetaja Myliuse surnute registris järgmise sissekande:

"Et tema, oberst Schwartz, on igal ajal VI käsu asjus korratut elu elanud ning ka oma valla naisi ja tüdrukuid vägivallaga oma kurja tahtele sundinud, siis oli temale juba ammu säärane surm ette määratud. Pattude mõõdu täis saamisel on nüüd pidanud saama jumaliku karistuskohtu tööriistaks eelpool nimetatud tüdruk, kes oli tema kurjade himude täitmiseks öösel sauna käsutatud ja oma tunnistuse järgi sunnitud olema tema tahtele alluma, seejuures on ta tema surmava hoobiga ja koledal kombel ära tapnud.

Säärane häbistav surm ei tahtnud mind lubada teda korralikult matta ilma ilmaliku ülema vastava loata. Seepärast küsisin Tartu Maakohtult juhatust. Alles Riia Õuekohus tegi otsuse ja sai vastuse: Ei ole õige mõista kohut surnu üle, tema elust ja käitumisest ja sellepärast keelata surmatule seisusekohast matust."

Alles 4 kuud hiljem, detsembris, paigutati Schwartzi kirst Laiuse kiriku keldri Vaimastvere mõisa matusepaika. Ilma helita ja vaikuses ning Mylius lisab: aeglaselt astub Jumala kättemaksule, kuid teeb pikaldase tasa valjusega!