Eestlastest 18. sajandi teisel poolel

Liivimaa elanikkond jagunes laias laastus kaheks. Olid sakslased, kelle hulgas oli nii mõisnikke, vabahärrasid, haritlasi, töölisi jms. Ja olid eestlased, kes olid peaaegu eranditult pärisorjad. Eestlaste kirjeldamiseks olen kasutanud Karl Ernst von Baeri doktoridissertatsiooni "Eestlaste endeemilistest haigustest", mis ilmus umbes pool sajandit enne Wilde asumist Põltsamaale. Kuna aga tolleaegne pärisorjuslik ühiskond oli suht staatiline, siis annab ilmselt ka 1814. aastal visandatud pilt eestlastest suhteliselt adekvaatse pildi.

Baer ei ole kitsi oma kriitilistes hinnangutes eestlaste aadressil. "Mis puutub vaimsesse kultuurisse, siis ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, sest väga vähesed eestlased on kirjutama õppinud. Peamiselt hangivad nad elatist põlluharimisega, loomade pidamine ei ole nii suure tähtsusega," kirjutab von Baer.

Refereerides von Baeri käsitlust annavad eestlaste eluasemed tunnistust nii vaesusest kui ka räpasest viletsusest. Sageli on nad rajatud ühiste küladena. Neli seina, kaheksa jalga kõrged, on üles laotud tahumata palkidest ja kaetud õlgkatusega; korsten puudub. Palkide vahed on täidetud samblaga (tihti soosamblaga, Sphagnum palustre, Lin).

Seesugune ehitis koosneb kahest põhilisest osast. Suuremat osa (rehealune) kasutatakse vilja peksmiseks ja puhastamiseks, samuti õlgede, tarbeesemete ja tööriistade hoidmiseks. Väiksem osa sisaldab peale mingi eesruumi veel kõrval oleva väikese ruumi (kamber), mida tavaliselt kütta ei saa, ja suurema (tare), mis ongi talupojast peremehele ja tema perekonnale eluasemeks, kus ka kanad ja haned koos koertega elamiseks ruumi leiavad. Sellel vaevalt nelja kuni viie sülla pikkusel ja laiusel ruumil on väga harva aken - tavaliselt on seintesse tehtud kaks ava, mis valgust sisse lasevad ja mida saab luukidega sulgeda.

Eluaseme nurgas on kividest ehitatud ahi, millel on määratu paksud seinad ja mis kaks jalga põrandast sügavamale ulatub. Ahju ette on tehtud auk (leeauk), et inimesed tulele lähemale pääseksid kas keha soojendamiseks, toidu valmistamiseks või muudeks toimetusteks. Talve lähenedes teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et terve ruum suitsuga täitub, sest puudub ju korsten. Siis tehakse uksed lahti, et suitsune aur saaks välja minna. Et uksed tundide kaupa avatud on, saavad elanikud tunda ühelt küljelt ahjutule lõõska ja teiselt talvist pakast.

Kui keegi, kes eestlaste perekonda ei kuulu, niisugusse suitsuurkasse julgeks astuda, siis ta peaaegu lämbuks. Silmad hakkavad vett jooksma. Suits katab seinad, inimeste rõivad ja keha musta koorikuga.

Niipea kui suurem osa suitsust on välja läinud, võib uksed kinni panna. Siis aga tõmmatakse määratu sütevägi ahjust välja, sest tuba peab neist palju sooja saama kui ahju määratust massist. See ving on isegi ohtlikum kui suits. Õnneks tuleb aga pidada seda, et hoone vähene tihedus hapniku sissetungimist takistada ei suuda. Kui määratu sütevägi mõnda aega oma lõõska on levitanud, tuleb peagi hoolt kanda, et ahi toa uueks lõõmutamiseks valmis oleks. Eestlane, kes ei pea üheks kõige ihaldusväärsemaks hüveks mitte sooja, vaid kuuma tuba, ei mõtle puude säästmisele.

Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised elanikud lamavad aga ümberringi põrandal. Kõige ihaldatum puhkekoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb. Õhtuti ja sageli ka talvistel päevadel, kui uksed on suletud, kasutatakse küünla asemel männilõmmudest lõhestatud pilpaid (peerg ehk pird). "Nii on sisustatud räpane, aurusid täis elamu, kus on puudus nii valgusest kui ka hapnikust ja kus eestlane kindlasti vähemalt talvel elutseb, suvekuudel saab ta aga lageda taeva all tervislikumast olukorrast rõõmu tunda. Kõrvalhoonete hulk oleneb eestlastel varanduslikust seisundist.

Eestlased on aplad. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas ja suvel, mil ta juba varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm korda toitu: esimest korda hommikul kella 9 paiku, siis pärast kuue tunni möödumist ja seejärel õhtusel ajal. "Söömisel unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärsema. EI ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures lla. Ja peaaegu mitte kunagi, isegi rahvarikka koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söögiringi," kirjutab Baer.

Toit koosneb enamasti leivast, mis on valmistatud jämedast sõelumata ja kliidega segatud jahust. Kui vili on väga kallis, segatakse jahule mõnikord aganaid hulka, millega vaesed eestlased kahekodselt petta saavad: nimelt söövad nad esiteks ebatervislikku toitu, teiseks ergutavad kõvad kestad ja viljapeade osakesed kõhtu niivõrd, et see kogu oma sisaldise kiiresti eemaldab. Niiviisi tuleb isu toidu järele peagi tagasi, mistõttu kokkuhoiust saadud kasu läheb kaotsi.

Peale leiva annab teravili veel tangu, millest nii putru kui suppi tehakse; jahust ja piimast valmistavad nad ka neile omast toitu, mida kördiks nimetatakse ja mis on väga raamatuköitja kliistri sarnane. Kapsaid ja naereid kasvatasid ja kasutasid eestlased juba varem küllaldaselt. Kaunviljadest tarvitab eestlane toiduks sageli herneid ja ube, harvemini läätsi.

Liha sööb eestlane ainult harva, peaaegu üksnes pühapäevadel või muude pühade ajal. Sealiha eelistab ta kõigele muule. Peale selle tarvitab ta lamba-, veise- ja kitseliha. Kuigi meie metsad pakuvad suurel hulgal metsloomi, ei saa neid siiski lugeda eestlaste peatoiduse hulka, sest nad müüvad sakslastele peaaegu kõik, mis nad on tapnud. Sulgloomade karja toidetakse peamiselt müügiks, kuigi mõnikord sügisestel koosviibimistel ka hane süüakse. Kuna Eestimaa on rikas jõgedest ja tal on ulatuslikud rannad, siis pakub ka kalapüül toidupoolist.

Ainus maitseaina, millest ka eestlased loobuda ei saa, on sool. Kui sellest puudus tuleb, siis pole see neile vähem rõhuv kui raskused teraviljaga.

Kõikidest eestlaste jookidest on vesi, nagu talurahva juures kunagi, kõige sagedamini tarvitusel ja ka looduslikult kõige sobivam. Peale selle tarvitavad nad veel teatud erilist hapukat jooki (eesti keels kali ehk taar), mida nad veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad. Õllejoomine on haruldane. Suvisel ajal on neil töö juures alati piimaga täidetud nõu kaasas; piim on hapendatud, kooritud ja vadakuga segatud. - Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina.

Wildest kirikuraamatute põhjal

Kirikuraamatud peegeldavad mõningal määral Wilde perekonnalugu ja liikumisi ümbruskonnas. Alustan abikaasast.

Tõenäoliselt saabus Peter Ernst Wilde naine Liivimaale oma venna, hilisema Laiuse pastori Johann Heinrich Maximilian Myliusega. Johannette Friderica Christiane Louise Mylius sündis 24. novembril 1735. aastal Jenas. Isa Christian Heinrich Mylius oli Jena justiitsbürgermeister. Ema nimi oli Marie Elisabeth Strauss.

Esimest korda kohtame Johannette Friderica Christiane Louise Myliuse nime Liivimaal ristimise tunnistajana Laiusel 1756. aasta oktoobris. Kirikuraamatus on mõningates kohtades märgitud preili Myliust (jungfrau Mylius) isegi 1755. aasta mais. Viimast korda esineb naine Myliusena 1759. aasta augustis. Siis kaob allikatest. Uuesti kohtame Johannette Friderica Christiane Louise Myliuse, nüüd perekonnanimega Schartow, nime 1764. aasta septembris.

Wilde esimene poeg – Ernst Carl – sündis 29. juunil ja ristiti Põltsamaa kirikus 3. juulil 1768. Ristiijaks oli August Wilhelm Hupel, tunnistajateks olid pastor Mylius, Knoicke?, Stoven?, Candid Juris Schoreht?, notarin Mylius, madameScherabeck?, kohaliku pastori proua Barbara Christan. Hupel.
Poeg suri 16. veebruaril 1772.

Wilde teine poeg – Heinrich August – sündis 8. juunil ja ristiti Põltsamaa kirikus Hupeli poolt 12. juunil 1769. Tunnistajateks olid seekord pastor Eisen Tormast, advokaat Otto von Cabbal, Koeningshaveni proua?
Heinrich August suri 18. juunil 1771, olles äsja saanud 2-aastaseks.

Wilde kolmas poeg – Carl August – sündis 24. novembril ja ristiti 27. novembril 1773. Ristimise tunnistajateks olid pastor Mylius ja tema abikaasa ja Potzny?.

Peter Ernst Wilde ise viibis järgmistel ristsetel.

15. augustil 1769 kirurg (chirurgi) Carl Gottlieb Gebhardi ja tema abikaasa Sophia Helena (sünd Cavonius) poja Carl Woldemari ristsed. Lisaks olid tunnistajaks major von Lauw, Kirchhoff?, Hupeli proua Barbara Christine, von Spandekau (see on ilmselt Hupeli naise sugulane, kuna ka Barbara Christine neiupõlvenimi oli von Spandekau), madam Hüser?.

20. jaanuaril 1771 Laiusel, kui pastor Myliusel ja tema abikaasal Lonetta Sophia Myliusel (sünd Laamann) ristiti tütar Juliana Charlotta. Lisaks Wildele ja tema abikaasale osales ristsetel tunnistajana pastoriproua Charlotta Evert Kodaverest.

1775. aasta 14. oktoobril oli ta tunnistajaks leitnant Jacob von Günterhacki ja tema abikaasa Johanna Willhelmina (sünd Brinck) tütre Helena Willhelmina ristimisele Kolga-Jaanis. Lisaks Wildele olid kohal von Bocki proua?, frau von Heber, pastor Rückeri abikaasa, proua Krüdner, assessor von Krüdner, leitnant von Gernet ja pastor Hupel.

Kronoloogia

24. august 1732 - sünnib Peter Ernst Wilde
10. aprill 1749 - Wilde asub Halles õppima õigusteadust
28. jaanuar 1766 - Wilde vastab Lauw kutsele asuda Põltsamaale positiivselt.
28. oktoober 1766 - Kuningamäe trükikojast ilmub teadaandmine "Bekantmachung", mis teavitab Wilde trükikoja avamisest.
1. november 1766 - ilmub Wilde käsitlus "Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft".
9. september 1767 - Wilde laulatatakse Laiusel Tartu postmestri C.C. Schartowi(?) lese Christina Johannetta Friderica Louise Schartowiga
29. juuni 1768 - sünnib Wilde esimene poeg Ernst Carl
7. november 1768 - Wilde kirjutab Berliini raamatukaupmehele Friedrich Nicolaile ja teeb ettepaneku oma raamatute kirjastamiseks. Nicolai osutab oma koostööle Hartknochiga ja loobub koostööst Wildega.
8. juuni 1769 – sünnib Wilde teine poeg Heinrich August.
15. august 1769 - osales Wilde kirurgi Carl Gottlieb Gebhardi lapse ristimisel.
20. jaanuar 1771 - osales Wilde pastor Myliuse lapse ristimisel Laiusel.
18. juuni 1771 - suri Wilde teine poeg Heinrich August Wilde
16. veebruar 1772 - suri Wilde esimene poeg Ernst Carl Wilde
24. november 1773 – sünnib Wilde kolmas poeg Carl August, hilisem Pilistvere pastor
14. oktoober 1775 - osales Wilde leitnant Jacob von Günterhacki lapse ristimisel Kolga-Jaanis.
18. juuli 1784 - Greifenbergi ülikooli dekaan Christian Ehrenfried Weigel saab kirja doktor Wildelt, kus viimane palub endale saata tõendi doktorikraadi saamisest ülikoolis.
28. detsember 1785 - Wilde sureb 53-aastasena

Neue Medicinische Bibliothek (1767)

Rudolph August Vogels tõi oma ajakirjas "Neue medicinische Bibliothek" (vol. 7, 1767) ära järgmise uudise Liivimaalt:

"Oberpahlen in Liefiand... Meditsiin ja majandusteadus on selles piirkonnas leidnud tänuväärse toetaja jõuka aadlihärra major von Lauw näol, kes oma kulu ja kirjadega on rajanud siia trükikoja ja pannud aluse aadlike ja mõisnike seltsile, mille sihiks on ühiselt Liivi- ja Kuramaa teadusi arendada.

Lõpuks on seal ilmunud leht, mis annab teada kolmest trükisest, mida see selts soovib kord kvartalis välja andma hakata. Esimesed kaks on mõeldud maahärradele ja õpetlastele, kolmas selgelt meditsiiniasjatundjatele.

Viimane kannab nime "Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft". See ei tutvusta üksnes kodumaiseid ja odavaid arstimismooduseid, eriti neid, mis on mõeldud tavalisele inimesele, vaid ka patsientide ravipäevikuid, mis pärinevad Operpahleni Hospitalist, kus tegevad on arst ja kolm kirurgi. Siit peaksid juhendeid arstimisest ja arstiteadusest saama ka noored."

Königsberg enne seda, kui Wilde lahkub Kuramaale

Rõugetest paranenuna naasis Wilde Königsbergi ja asus siin õppima arstiteadust. Aasta võis siis olla 1752-53. Hiljem tegutses ta arstina ja otsis võimalusi leida tööd Kuramaal või Liivimaal, mis kujunes "balti erikorra" aastail paljudele sakslastele omamoodi tõotatud maaks.

Esimene kokkupuude nö vene erikorraga pärineb Wildel juba Königsbergi aastaist. Pühapäeval, 22. jaanuaril 1758 marssis Vene kindral en chef, hilisem riigigrahv (Reichsgraf) Wilhelm von Fermor oma vägede eesotsas ja kirikukellade helina saatel Königsbergi. Preisi võimud eesotsas omavalitsusjuhtide, aadli ja kodanike esindajatega andsid talle üle linna võtmed. Algas viis aastat kestnud Vene okupatsioon.

Kaks päeva hiljem, 24. jaanuaril 1758 - päeval, mil preislased olid tavaliselt tähistanud kuningas Friedrich Suure sünnipäeva, andsid Preisi võimud, linna magistraat ja Königsbergi kodanike esindajad vande keisrinna Jelizavetale.

Okupatsioon muutis mõneti senist elukorraldust. Pühapäeviti toimusid kõigis kirikutes jumalateenistused tsarinna ja keisrikoja auks. Viidi sisse 13 riiklikku tähtpäeva, mida tähistati Vene kombe kohaselt (päev algas hommikupalvusega, toimusid paraadid ja vastuvõtud lossis, pidulikule õhtusöögile järgnes ball ja linnarahvale pakut ilutulestikku). Ülikool tähistas neid päevi piduliku aktusega Albertinumi aulas.

Königsbergi mündikojas vermiti münte, mille esiküljel oli kas tsarinna näokujutis, kahe peaga kotkast kujutav tsaarivapp või initsiaalid E.P. (Elizaveta Petrovna). Königsbergist sai "Vene keiserlik linn". Linna kuberneriks sai kindralleitnant Nikolai von Korff, Vene vägedes teeninud kuralane.

Tuleb tunnistada, et muutused Ida-Preisimaa elukorralduses olid pigem pehmet laadi. Tolleaegsete Königsbergi suurkujude Hamanni, Herderi ja Kanti kirjadest on raske leida osutusi okupatsioonile või põhimõttelistele muutustele elukorralduses. Näiteks kogu valitsusaparaat jäi paigale ja asus teenima tsarinnat. Ametnike seas olulisi muutusi ei toimunud. Kiriklikud ja kommunaalinstitutsioonid säilitasid oma sissetulekud. Posti- ja liikluskorraldus jätkas toimima nõnda, nagu see oli toiminud enne venelaste sissemarssi.

Tõsi, lisandusid mõned uued koormised. Pahupoolelt tuleb nimetada ka vene sõjaväelaste röövrünnakuid, mille vastu asus aga väejuhatus kiiresti sõdima. Rüüsteretked võisid ärritada elanikkonda ja tekitada vastupanuliikumisi mitmesuguste partisaniüksuste näol. Et võimalikke riske maandada, karistas Fermor rüüsteretkete korraldajaid. Vägede distsiplineerimiseks viis väejuhatus koguni sisse surmanuhtluse neile, kes üle piiri astusid.

Säärane empaatia kohalike elanike suhtes kandis strateegilist tähendust. Tsarinna eesmärgiks ei olnud mitte valitseda seda maad, vaid võita siinse rahva toetus. Ikka ja jälle rõhutas ta kubernerile saadetud instruktsioonides, et maad nõnda valitsetaks, et "mälestus meie suuremeelsusest ja leebusest kesta võiks."

Kõige rohkem võitis venelaste meelsusest ülikool. Sellele tagati tema sissetulekud ja õpetamise vabadus.

1763. või 1764. aastal tabab linna suurpõleng. Tuli hävitas Löbenichti, Sackheimi ja osalt Roßgarteni. Õnnetuse tunnistajaks oli esimestest hetketest alates Kolbergi laevaomanik Joachim Nettelbeck, kes päästis suure osa jõesuudmes seisnud laevadest, kui neid ähvardas põlema süüdata mehitamata leekides hollandlaste laev.

Allikad:

http://www.ostpreussen.net/index.php?seite_id=12&kreis=38&stadt=01&bericht=03

Wilde kirjast Friedrich Nicolaile

Wilde ettevõtmised Põltsamaal ei sujunud just kõige libedamini. Siin olid mitmed põhjused, millest ehk parima ülevaate annab Peter Ernst Wilde kiri Berliini raamatukaupmehele Friedrich Nicolaile 7. novembrist 1768. Kirjast leiame järgmised read:

"Saatus on minust teinud Liivimaa kirjaniku. Olen siin erinevaid kirjutisi välja andnud, mis on tänulikult vastu võetud. Der Landarzt oli minu esimene vaimusünnitis. Ma ei tea, milliseid teid pidi on mõned eksemplarid Saksamaale jõudnud, kuna olen ise selle teose autor ja kirjastaja. Ka ei tea ma olevat rohkem eksemplare kui mina müünud olen, trükitud olevat. Uues Tisso tööde kogus, mis Hamburgi Tüpograafilise Seltsi poolt välja antud, olen ma sellest trükisest rõõmuga lugenud.

Olen selle jätkuna ka juba kolm kvartalikirja (Quartale) pealkirjaga Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft avaldanud. Olen ka Liivi- ja Kuramaa majandusliku seltsi toetanud, milline oma esimesed katsetused kvartalikirja Lief- und Curländ. oekonom Abhandlungen näol avaldanud on...."

Kirja hilisemas osas kurdab Wilde selle üle, et kogu vaev, mis ta teaduse levitamiseks selles piirkonnas kulunud, on üksnes temal lasumas, et ta kirjanik, trükkal ja kirjastaja ühes isikus olema peab ja, et see "ring, kus ma teadust levitan" liiga väike on ja tema kirjutiste hind liiga kõrge olevat.

Lõpuks pakub ta välja kolm koostöövormi, millest aga Nicolai ära ütlema pidi, kes tegi juba koostööd Riia kirjastaja Johann Friedrich Hartknochiga.

Ehk siis, umbes paari aasta jooksul pärast oma trükikoja avamist näib, et Wilde on selle ülalpidamise ja majandamisega hädas. Tema kavatsus anda välja peamiselt arstiteaduslikke (aga ka muude elualade teaduslikke) kirjutisi põrkus kahe suure probleemi otsa. Esiteks, see ring, kellele raamatud võinuks kasulikud olla, oli piiratud ja väike. Teiseks - trükikulud arvestades väikest lugejaskonda olid suured. Nii prooviski Wilde oma teostega jõuda mõnevõrra suurema publikuni, kus ta lootis Friedrich Nicolai abile. Aga nagu näeme, Nicolai oli sidunud end juba teise kirjastajaga.

Wilde ja sõjandusõpetus

1783. aastal tuleb Oberpahleni trükipressi vahelt välja Wilde raamat "Die Kriegswissenschaft für junge Leute, welche in der Soldatenstand treten wollen". Tagantjärele mõjub Wilde suunamuutus üllatavana - arstiteaduse asemel pühendub mees sõjakunstile.

Milline see raamat täpselt välja nägi, on raske öelda. Eesti suurematest raamatukogudest pole mul õnnestunud seda leida. Teada on, et raamat oli 416 lehekülge paks ja sisaldas kuut vasegravüüri. Raamatu sisusse aitab meil pilku heita "Allgemeine deutsche Bibliothek", mis toob 1785. aastal ära lühikese arvustuse.

"Kirjanik, kes saadud teadete kohaselt elab ja tegutseb Liivimaal arstina, kuid jagab ka õpetust noortele inimestele, on avaldanud raamatu, millest natuke puudust tuntud on. Mitte ainult need, kes soovivad sõjaväeteenistusse astuda, vaid ka mõnigi ohvitser, kes juba aastaid selle sees, võiks selle endale kasuliku leida. Igaüks võib siit vastavalt oma seisusele õppida, mida on vajalik teada kompaniist, rügemendist, laagrielust jne. teadmine on kirjutatud lahti kogemuse, mitte kirjaliku kirjaliku instruktsiooni põhjal - põhjendatuna, miks tuleks talitada just nii, aga mitte teisiti. Autor esitab oma nägemuse ratsionaalselt ja teeb seda küllalt selgelt.

Lühidalt raamatu sisust. Alustuseks on avaldatud moraalireeglid. Sellele järgneb lühike sissejuhatus kompanii, rügemendi, laagrite rajamisest (mis on eriti meeldinud), suurtükiväest (siin ei ole autor keskendunud konkreetselt igale suurtükile, vaid kirjeldanud suurtükiväge sel määral, kui palju sellest peaks teadma iga ohvitser), maamarssali poolt armee kokkukutsumisest, üleriigilisest mobilisatsioonist, marsist ja armeelaagrist, luurajatest ja lõpetuseks lahingust. Viimast arendab edasi teine osa, kuigi lugejad näinuks meelsamini seda osa ühtse tervikuna.


"Auf die bey der russischen Armee gewöhnlichen Einrichtungen, hat der Verfasser oft Rücksicht genommen: diese scheint er am besten zu kennen, aber auch auf junge Liefiänder vielleicht sein Augenmerk vornehmlich gerichtet zu haben. Die Weitläuftigkeit des ersten Abschnitts, welcher bis S.124 reicht, wird mancher tadeln, zumal weil Dinge darin vorkommen, die man eben dort nicht sucht, und die eigentlich zur moralischen Bildung eines jeden Menschen können gerechtnet werden, als vom Spiel, vom Tanzen, von der Verschwiegenheit, von der Religion, wobey eine dringende Empfehlung des Gebets steht, u. d. g. Doch läßt sich diese scheinbare Ausschweisung entschuldigen: jugendliche Herzen kann man nicht frühzeitig genug gegen Verführung bewahren: und wie nöthig ist dies, sonderlich bey einem jungen Menschen von Stand, der frühzeitig in Kriegsdienste tritt, und vielleicht in seiner Eltern Hause keine Gelegenheit fand, sich mit den ihm drohenden Gefahren bekannt zu machen.

Gleichwohl ist nicht zu läugnen, daß hier etliche moralische Lehren so allgemein und unbestimmt ausgedrückt sind, dass ein solcher junger Mensch sie nicht einmal recht verstehen, viel weniger gehörig befolgen kann. z. B. S.23. u. s. wo es heißt: „Trauet eurem eigenen Herzen niemals -- Send aufmerksam auf die ersten Regungen der Leidenschaften, dann ist es noch in eurer Gewalt sie zu unterdrücken -- Lasset euch niemals durch die erste Gestalt der Leidenschaften verführen' u. s. w. Aber wie man das anfangen, und Leidenschaften unterdrücken müsse, wird mit keiner Gylbe erwähnt; und daher ist die ganze Warnung ohne Nutzen.

Eben so vermißt man bey der S.26. anempfohlenen Vorsicht in Ansehung des Tanzens, welches oft den Weg zu einer geheimen Liebe eröffnen soll, die genauere Bestimmung. Überhaupt hat sich der Verf. zuweilen im Räsonnement vertieft; auch wohl den Soldatenstand S. 90. zu sehr erhoben , wenn er ihn, den vorzüglichsten Stand Ruhm und Ehre zu erwerben, nennt. Wie viel Einschränkungen sind hier nöthig. und wie viel Ausnahmen finden Statt! Es giebt ja auch andere Stände, darinn man eben so viel Ruhm und Ehre erlangen kann. Indessen verdient dies Buch, aller solcher kleinen Mängel ungeachtet, eine gute Ausnahme, und der Verf. zur Fortsetzung desselben Aufmunterung."