Raamatust "Der Arzt als Lehrer" leiame osutuse sellele, et Wilde otsis juba 1750. aastate keskpaiku tööd Kuramaal. Ta soovis Johann Georg Hamanni järglasena saada koduõpetaja koha Grünhofis kindralparun von Witteni juures. See aga ei õnnestunud.
1955. aastal Wiesbadenis välja antud Johann Georg Hamanni kirjavahetusest saab teada ka põhjuse. Hamanni kirjast Riia Toomkooli (Domschule) rektorile Johann Gotthelf Lindnerile võib välja lugeda, et häirivaks osutus Wilde meditsiiniharidus. Värbajad kartsid, et Wilde koduõpetaja karäär võib jääda liiga lühikeseks, sest ta võib hoopis arstipraksise valida.
See lubab oletada, et Wilde tegutsemine arstina oli tollal ilmselt juba teada.
Wilde proovis Kuramaal kanda kinnitada oma kaasmaalase Lindneri kaudu. Mõlema mehe taust oli sarnane. Nad pärinesid Pommerimaa väikestest küladest: Wilde Woedtkest, Lindner Tagapommernist, Schmolzinis. Mõlemad olid õppinud ka Königsbergis teoloogiat, kuigi jah veidi erinevatel aegadel. Hamanni sõnul tundis Wildet hästi toomkooli rektori vend, Ehregott Friedrich, kes tegutses Mitaus artsina.
Kui kaugele ja kui kaua Lindnerid Wildet aitasid, on teadmata. Ischreyt oletab, et võibolla ei olnud nad Peter Ernst Wildest just parimal arvamusel. Selle oletuse kinnituseks esitab Ischreyt väljavõtte Hamanni kirjast rektor Lindnerile 28. aprillil 1755, kus too küsis Wildele viidates: "Oleksite Te talle käendajaks?" (Werden Sie für ihn gutsagen können?)
Järgneva kümnekonna aasta vältel on Wilde justkui loobunud Kuramaale asumisest. Ta jääb Königsbergi ja tegeleb siin osalt noorukite õpetamisega, osalt arstipraksisega.
1765. aastal ilmub Wilde Mitausse ja asub siin välja andma oma meditsiiniajakirja "Der Landarzt" - oma väljaandena, aga nagu ta hiljem kirjutas, trükkal Christian Liedke toetusel. Muide, Liedke immatrikuleeriti Königsbergi Ülikooli umbes samal ajal Peter Ernst Wildega.
Wednesday, May 26, 2010
Mõned uued kirjalikud allikad
Lõpuks võtsin nõuks hankida Heinz ja Irene Ischreyti raamatu "Der Arzt als Lehrer", millele mitmed autorid on seoses Peter Ernst Wildega osutanud. E-kataloog ESTER andis ainsa eksemplari asukohaks Rahvusraamatukogu.
Kell oli umbes pool kuus, kui pakkisid koti ja otsustasin jalutada raamatukokku. Minu tee viis piki Liivalaia tänavat rahandusministeeriumi majani ja siis parempoolseid tänavaid pidi rahvusraamatukoguni. Turvaväravaid läbides avastasin, et mu lugejapilet on aegunud. Neiu infopunktis lasi mul täita blanketi. Andmed uuendatud astusin lifti ja sõitsin 5. korrusele.
Mitte kaugel liftist paiknesid arvutid, kust sai järele vaadata täpsekohaviida. Tuli välja, et see ainuke eksemplar paiknes arhiivraamatukogus. Kell oli juba pool seitse, arhiiv suleti 18.00. Kui palju ma ka ei püüdnud simuleerida vaest ja õnnetut lugejat, kasu sellest ei olnud. Infopunkti konsultant proovis teha endast parima. Ta isegi haaras telefoni ja valis välja arhiivi numbri. Sealt aga sai vastu pikalt kutsuvad toonid.
"Tulge homme tagasi. Ma märkisin peale oma resolutsiooni, ilma selleta teile raamatut ei anta," ütles ta. Apaatselt loivasin arvuti juurde tagasi ja asusin sirvima Google Booksi. Kui varem olin Wilde nimega seoses otsinud vaid täistekste, siis nüüd jätsin filtri peale panemata. See oli kui pool bingot. Silme ees rullusid lahti mitmed raamatud, millest ma varem ei olnud midagi kuulda.
Esimesena kõitis tähelepanu artiklite kogumik "Wissenschaftspolitik in Mittel- und Osteuropa". Selle isikuregister andis aimu sellest, et Wilde kohta on seal terve peatükk, enam kui kümme lehekülge. Register ei eksinud. Leheküljel 247 algas Heinz Ischreyti artikkel "Zu den Wirkungen von Tissots Schrift "Avis au peuple sur sa santé" in Nordosteropa."
Järgmisena avanes tükike Roger Bartletti artiklist, mis ilmus kogumikus "Der Fremde im Dorf". Sellega oli lugu keerulisem. Kui eelmist raamatut võis TLÜ Akadeemilisest raamatukogust koju laenutada, siis selle nimetuse kohta jäi ESTER tummaks.
Kolmandaks leidsin Bartletti toimetatud Eiseni kirjutiste kogu "Ausgewählte Schriften", mis ilmus 1998. aastal. Selle nimederegister sisaldas ca kümmekond osutust Peter Ernst Wildele. Seegi raamat oli laenutatav koju Tallinna Ülikooli akadeemilisest raamatukogust.
Ma ei tea miks, aga ma uskusin, et akadeemiline raamatukogu oli lahti kella kaheksani. Mul oli veel pool tundi aega. Pakkisin asjad kokku, jooksin trepist alla. Turvamees tahtis näha mu õlakoti sisu, kus oli laptop. Riidehoiust haarasin jope ja kiirel kõnnakul tõttasin arhiivraamatukogu poole. Jõudsin kohal eumbes 10 minutiga. Aga uks oli kinni. Raamatukogu oli suletud juba seitsmest. Milline ebaõnn.
Nii ma siis loivasin õhtupäikeses koju, mõeldes sellele, kust näpistada homsete tegemiste vahel see aeg, et ära tuua raamatud.
Järgmine päev oli mul töiselt tihe. Vabam hetk saabus alles pärastlõunal kella kahe paiku. Ja taas võtsin jalge alla tee piki Liivalaia tänavat. Seekord oli arhiivraamatukogu lahti. Viie minutiga tõi teenindaja kusagilt hoidlast Ischreyti raamatu. Küsisin üle, kas sellest ka koopiaid on võimalik teha. "Ainult valitud lehekülgedest," ütles teenindaja.
Valisingi välja kümmekond olulisimat lehekülge. Paljundus maksis kroon lehe eest. Nii et kokku sain hakkama 9 krooniga. Siis jalutasin piki Vabaduse puiesteed Rävaa tänava raamatukokku ja tõin ära ka teised raamatud. Esimene pilk neisse tekitas rahulolu. Olin saanud kätte enda jaoks täesti unikaalse materjali.
Kell oli umbes pool kuus, kui pakkisid koti ja otsustasin jalutada raamatukokku. Minu tee viis piki Liivalaia tänavat rahandusministeeriumi majani ja siis parempoolseid tänavaid pidi rahvusraamatukoguni. Turvaväravaid läbides avastasin, et mu lugejapilet on aegunud. Neiu infopunktis lasi mul täita blanketi. Andmed uuendatud astusin lifti ja sõitsin 5. korrusele.
Mitte kaugel liftist paiknesid arvutid, kust sai järele vaadata täpsekohaviida. Tuli välja, et see ainuke eksemplar paiknes arhiivraamatukogus. Kell oli juba pool seitse, arhiiv suleti 18.00. Kui palju ma ka ei püüdnud simuleerida vaest ja õnnetut lugejat, kasu sellest ei olnud. Infopunkti konsultant proovis teha endast parima. Ta isegi haaras telefoni ja valis välja arhiivi numbri. Sealt aga sai vastu pikalt kutsuvad toonid.
"Tulge homme tagasi. Ma märkisin peale oma resolutsiooni, ilma selleta teile raamatut ei anta," ütles ta. Apaatselt loivasin arvuti juurde tagasi ja asusin sirvima Google Booksi. Kui varem olin Wilde nimega seoses otsinud vaid täistekste, siis nüüd jätsin filtri peale panemata. See oli kui pool bingot. Silme ees rullusid lahti mitmed raamatud, millest ma varem ei olnud midagi kuulda.
Esimesena kõitis tähelepanu artiklite kogumik "Wissenschaftspolitik in Mittel- und Osteuropa". Selle isikuregister andis aimu sellest, et Wilde kohta on seal terve peatükk, enam kui kümme lehekülge. Register ei eksinud. Leheküljel 247 algas Heinz Ischreyti artikkel "Zu den Wirkungen von Tissots Schrift "Avis au peuple sur sa santé" in Nordosteropa."
Järgmisena avanes tükike Roger Bartletti artiklist, mis ilmus kogumikus "Der Fremde im Dorf". Sellega oli lugu keerulisem. Kui eelmist raamatut võis TLÜ Akadeemilisest raamatukogust koju laenutada, siis selle nimetuse kohta jäi ESTER tummaks.
Kolmandaks leidsin Bartletti toimetatud Eiseni kirjutiste kogu "Ausgewählte Schriften", mis ilmus 1998. aastal. Selle nimederegister sisaldas ca kümmekond osutust Peter Ernst Wildele. Seegi raamat oli laenutatav koju Tallinna Ülikooli akadeemilisest raamatukogust.
Ma ei tea miks, aga ma uskusin, et akadeemiline raamatukogu oli lahti kella kaheksani. Mul oli veel pool tundi aega. Pakkisin asjad kokku, jooksin trepist alla. Turvamees tahtis näha mu õlakoti sisu, kus oli laptop. Riidehoiust haarasin jope ja kiirel kõnnakul tõttasin arhiivraamatukogu poole. Jõudsin kohal eumbes 10 minutiga. Aga uks oli kinni. Raamatukogu oli suletud juba seitsmest. Milline ebaõnn.
Nii ma siis loivasin õhtupäikeses koju, mõeldes sellele, kust näpistada homsete tegemiste vahel see aeg, et ära tuua raamatud.
Järgmine päev oli mul töiselt tihe. Vabam hetk saabus alles pärastlõunal kella kahe paiku. Ja taas võtsin jalge alla tee piki Liivalaia tänavat. Seekord oli arhiivraamatukogu lahti. Viie minutiga tõi teenindaja kusagilt hoidlast Ischreyti raamatu. Küsisin üle, kas sellest ka koopiaid on võimalik teha. "Ainult valitud lehekülgedest," ütles teenindaja.
Valisingi välja kümmekond olulisimat lehekülge. Paljundus maksis kroon lehe eest. Nii et kokku sain hakkama 9 krooniga. Siis jalutasin piki Vabaduse puiesteed Rävaa tänava raamatukokku ja tõin ära ka teised raamatud. Esimene pilk neisse tekitas rahulolu. Olin saanud kätte enda jaoks täesti unikaalse materjali.
Monday, May 24, 2010
Mõtteid Wilde ja Hupeli suhetest
Indrek Jürjo käsitlust Hupeli ja Wilde suhetest lugenud valdas mind mõningane protest ajaloolase tõlgenduste vastu. Kõik tsitaadid ja tähelepanekud, mille Jürjo esitab, ei luba siiski üheselt rääkida kahe mehe jahedatest suhetest.
Rohkem tundub, et Wilde ja Hupeli teed läksid lahku ühes kindlas valdkonnas - kirjanduslikus ja kirjastamistegevuses. Miks ma nii arvan? Seepärast, et Jürjo püüab hinnata kahe Põltsamaa rahvavalgustaja suhteid kirjavahetuse põhjal, mida üks või teine on pidanud kirjastajate Hartknochi ja Gadebushiga. Ja siin võib tõesti olla nii, et üks ei teadnud täpselt teise tegemistest.
Ise hindaksin Hupeli ja Wilde suhteid täiesti tavalisteks. Nad teadsid teineteist. Nad puutusid elus sageli kokku. Peamiselt olid kokkupuuted tööalased. Aga jah - nad ei olnud ilmselt sõbrad, kes teineteise sügavamatest huvidest väga palju oleksid teadnud.
Millised võisid olla Wilde ja Hupeli kokkupuutepunktid. Kõigepealt tuleb meelde muidugi see, et Hupel aitas Wildel tõlkida maarahva keelde kaks teost ja kirjutas artikli Wilde ajakirja "Liv- und Kurländische Abhandlungen von der Landwirtschaft".
Teiseks, Hupel risitis kõik Wilde kolm poega.
Kolmandaks Wilde ja Hupel võisid kokku puutuda ka igapäevase töö juures. Kui lugeda Hupeli poolt kirja pandud surmameetrikaid, siis on seal sageli ära toodud ka surma põhjus. Tahes tahtmata tahaks mõelda sellest, et diagnoosi panijaks (kui tegemist oli mõne haigusega) oli kohalik tohter - Põltsamaa piirkonnas siis Peter Ernst Wilde.
Ilmselt kohtusid mehed ka haigete juures, kus üks püüdis kergendada tõbise valusid rohtude abil ja teine religiossete toimingutega. Siia lõpetuseks võib tuua võimalikud kokkupuutepunktid lossihärra von Lauw korraldatud üritustel Põltsamaa lossis ja jumalateenistused kirikus.
Rohkem tundub, et Wilde ja Hupeli teed läksid lahku ühes kindlas valdkonnas - kirjanduslikus ja kirjastamistegevuses. Miks ma nii arvan? Seepärast, et Jürjo püüab hinnata kahe Põltsamaa rahvavalgustaja suhteid kirjavahetuse põhjal, mida üks või teine on pidanud kirjastajate Hartknochi ja Gadebushiga. Ja siin võib tõesti olla nii, et üks ei teadnud täpselt teise tegemistest.
Ise hindaksin Hupeli ja Wilde suhteid täiesti tavalisteks. Nad teadsid teineteist. Nad puutusid elus sageli kokku. Peamiselt olid kokkupuuted tööalased. Aga jah - nad ei olnud ilmselt sõbrad, kes teineteise sügavamatest huvidest väga palju oleksid teadnud.
Millised võisid olla Wilde ja Hupeli kokkupuutepunktid. Kõigepealt tuleb meelde muidugi see, et Hupel aitas Wildel tõlkida maarahva keelde kaks teost ja kirjutas artikli Wilde ajakirja "Liv- und Kurländische Abhandlungen von der Landwirtschaft".
Teiseks, Hupel risitis kõik Wilde kolm poega.
Kolmandaks Wilde ja Hupel võisid kokku puutuda ka igapäevase töö juures. Kui lugeda Hupeli poolt kirja pandud surmameetrikaid, siis on seal sageli ära toodud ka surma põhjus. Tahes tahtmata tahaks mõelda sellest, et diagnoosi panijaks (kui tegemist oli mõne haigusega) oli kohalik tohter - Põltsamaa piirkonnas siis Peter Ernst Wilde.
Ilmselt kohtusid mehed ka haigete juures, kus üks püüdis kergendada tõbise valusid rohtude abil ja teine religiossete toimingutega. Siia lõpetuseks võib tuua võimalikud kokkupuutepunktid lossihärra von Lauw korraldatud üritustel Põltsamaa lossis ja jumalateenistused kirikus.
Indrek Jürjo kirjutab Peter Ernst Wildest
2004. aastal ilmus Rahvusarhiivi kirjastamisel Indrek Jürjo monograafia Liivimaa valgustajast August Wilhelm Hupelist. Hupeli ajastu kirjelduses leiame mõne lõigu ka Peter Ernst Wilde tegemistest.
Kesksel kohal on Põltsamaale rajatud trükikoda. Trükikoja rajaks oli Wilde, kes "lootis Lauw ettevõtlust juhtida rahvavalgustuse radadele". Jürjo annab põgusa ülevaate Wilde hariduskäigust ja tegevusest Miitavis populaarmeditsiinilise ajakirja "Der Landarzt" väljaandjana. Ajakirja väljaandmisega oli Wilde köitnud Lauw tähelepanu.
"Lauw pakkus talle (Wildele) arsti kohta Põltsamaal ja jättis isegi palga suuruse - 400 rubla aastas - suuremeelselt Wilde enda määrata. Vastuses Lauw kirjale 28. jaanuaril 1766 on Wilde tulvil plaane ja entusiasmi. Põltsamaa lossihärra "patriootlikule meelsusele" lootes tahab 33-aastane arst täiesti pühenduda uue kodumaa teenimisele. "Ma sooviksin selles asjas kogu maa kasule kaasa aidata, nii palju kui see minu võimuses seisab".
Wilde ei kavatsenud sugugi piirduda arstipraksisega lähemates mõisates, vaid plaanitses mõningaid noormehi "haavakunstis" ja mõnda noort naist "ämmaemandakunstis" välja õpetada ja rajada Põltsamaale "väikese maa-apteegi, kus oleksid peamiselt kodumaised ravimtaimed", et seeläbi kogu ümbruskonda odavate ravimitega varustada.
Oma trükikoja rajamine, millega ta lootis vähendada rahvavalgustusliku kirjanduse trükikulusid, oli Wildel algusest peale kavas; selleks oli kindralkuberner Browne juba enne Wilde Põltsamaale jõudmist loa andnud.
Osa Wilde plaane olid täiesti realistlikud ja viidi ka ellu. Kuid valgustusajastule nii tüüpilise "projektöörina" ja võib-olla kaasa kistuna Põltsamaa majandusliku tõusu meeleoludest hakkas Wilde taotlema laiahaardelisi majanduslikke ja kultuurilisi eesmärke, mis ei olnud enam teostatavad. Roger Bartlett on kogu Wilde eluhoiakut tabavalt nimetanud utoopilis-kangelaslikuks. Juba Riia-aastatel oli Wilde teinud pingutusi, loomaks majanduslikku seltsi, mis koondaks endasse Liivi- ja Kuramaa mõisnikud ja mõisarentnikud. Põltsamaale rajatav trükikoda pidi teenima selle majandusseltsi ja tema perioodilise väljaande "Der Landwirth" huve.
"Ma püüaksin siinse majanduse parandamisele kaasa aidata vilunud põllumeestest koosneva seltsi rajamisega, kuhu juba mitmed inimesed Liivi- ja Kuramaal on ennast üles andnud," kirjutas Wilde 28. jaanuaril 1766 Lauw'le. "Ma saadaksin neile iga kuu käsitletava ainestiku kohta visandi, et nad saaksid mulle selle kohta oma kirjaliku arvamuse esitada. Igal nädalal tuleks peale Landarzti trükkida veel ühte majanduslikku väljaannet nimetusega "Der Landwirth". Selleks aga on hädatarvilik, et mulle antaks vabadus Põltsamaale trükikoda rajada."
Mõni kuu hiljem, 10. mail 1766 teatab Wilde Lauw'le edusammudest seltsi rajamisel. "Ökonoomilise seltsi rajamine edeneb samuti jõudsasti, kuna ma olen mitte üksnes Läti- ja Eestimaalt, samuti Tallinnamaalt ning eriti Kuramaalt mitmeid lugupeetud ja kogenud liikmeid saanud. Ma ei kahtle, et ka Tema Kõrgeausus seda seltsi oma liikmeks olekuga austab, millele nii Tema Ekstsellents härra kindralkuberner kui ka salanõunik von Campenhausen asetavad selles osas erilisi lootusi."
Kaks ja pool aastat hiljem kirjeldas Wilde kirjas Friedrich Nicolaile, kelle abile Berliini kirjastajana ta lootusi pani, Liivi- ja Kuramaa Ökonoomilisest Seltsist ("Leif- und Curländische oekonomische Gesellschaft") kui tema asutatud ja sel ajal veel tegutsevast ühingust.
1770. aastal ilmus Põltsamaal üks vihik pealkirjaga "Uurimusi Liivi- ja Kuramaa põllumajandusest" ("Liv- und kurländische Abhandlungen von der Landwirtschaft"), kus avaldati peale Wilde essee mõned majanduslikud artiklid Eiseni, Hupeli ja Kuramaa metsandusametniku Valentin Rosenpflanzeri sulest. Selle vihuga publikatsioonid piirdusidki ning Põltsamaa majandusseltsi edasise tegevuse kohta puuduvad igasugused andmed.
Trükikoda, mis alustas oma tööd 1766. aasta oktoobris Vana-Põltsamaa mõisa meiereihoones Kuningamäel, ei toonud Wildele algusest peale loodetud kasumit, nii et Lauw oli 1770. aastal sunnitud selle ära ostma.
Põltsamaa trükikoda trükkis eelkõige Wilde enda populaarmeditsiinilisi väljaandeid ja teiste valgustajate nagu Eisen, Jannau ja Findeisen teoseid ning mitmesuguseid juhutrükiseid. Eriline tähendus on Wilde välja antud eesti- ja lätikeelsetel trükistel. Wilde eestikeelne populaarmeditsiiniline ajakiri "Lühhike Öppetus", mille Hupel tõliks 1766. aastal saksakeelsest käsikirjast eesti keelde ja mida loetakse eestikeelse ajakirjanduse alguseks, oli ühtlasi 29-aastase Põltsamaa pastori kirjanduslik debüüt."
Hupeli ja Wilde suhetest
Mõnikümmend lehekülge tagapool kirjutab Jürjo oma monograafias Hupeli sõpruskonnast. Peter Ernst Wilde kohta leiame järgmised lõigud:
"Hupeli vahetus läheduses elanud Peter Ernst Wilde oleks samuti väga loogiline liigitada tema sõpruskonda. Hupel tõlkis ju Wilde kaks rahvavalgustuslikku teost eesti keelde ja kirjutas Wilde lühiealiseks jäänud ajakirjale ühe artikli. Kuid hoolimata ühistest valgustuslikest ja "patriootlikest" püüdlustest ei kujunenud nende kahe vahel välja sõprusvahekorda.
Wilde kirjas Gadebuschile 12. aprillil 1776, kus Wilde väidab, et ta Hupelist midagi ei tea ning tema teoseid ei loe, on selgelt tajutav reserveeritus mõlema mehe suhetes. Hupel omalt poolt on küll tutvustanud Wildet Hartknochile, kes hiljem hakkas ka Wilde teoseid kirjastama, kuid Wilde kui võimaliku autori kohta on ta väljendunud väga skeptiliselt: "Hr. doktor Wildega olen ma 2 korda rääkinud. Ta on valmis laskma kirjastada Liivimaa astiteaduslikke käsitlusi, ta ütleb aga, et peab need täielikult ümber töötama ja mõned tükid täiesti kõrvale heitma. Seda tahaks ta teha, kui Te talle tema vaeva korvaksite. [...] Kuid omavahel öelduna, ta ei kirjuta praegu sugugi nii usinalt, nõudke temalt tähtaega, millal see peab valmis olema; tal on ka kõrvalised toimetused laboratooriumis ja major Lauw'ga oma korrespondents."
Realistlikult mõtlevat ja tegutsevat Hupelit näib olevat häirinud Wilde enesereklaam ja tema ettevõtmiste ilmne utoopilisus, samuti kahtles ta Wilde teadmiste sügavuses. 4. veebruaril 1773 edastas Hupel oma kahtlused ka Hartknochile: "... Te lugege vaid tema kõigepealt siin väljaantud teadaannet ja 4 täiesti erineva teose väljakuulutamist, millest iga nädal üks poogen ilmuma peaks: enam kui Heraklese töö ühe mehe jaoks; tema trükikoda ei jõua nädalas välja anda 2 poognatki ja tema ei kirjutanud isegi üht poognat. Tema teaduslikkuse üle ei saa ma otsustada; (küsige selle kohta rügemendivelsker Heroldit, kui Te teda tunnete), nüüd kinnitab ta, et on kõiges kolmes teaduskonnas õppinud."
Jahedatest suhetest kõneleb ka tõsiasi, et Hupel ei lasknud ühtegi oma tööd trükkida Wilde Põltsamaa trükikojas, vaid avaldas need Hartknochi juures Riias. Kuid siinkohal peab muidugi silmas pidama, et Hupel tegi ilmselt algusest peale panuse Hartknochi firma rahvusvahelisele prestiižile ja tema kirastuse toodangu palju suuremale levikule.
Pärast Wilde surma püüdis Hupel siiski tema leske toetada, millest ta kirjutab 19. detsembril 1785 lühidalt O.F. v Pistohlkorsile: "Seda, et Wilde on surnud, Te veel ei tea, ta suri 17-nda õhtul. Nii mõnigi uus mure ja töö mulle, et vaest peret aidata!" Oma sõbra hartknochi kaudu, kes oli nõus Wildest järele jäänud raamatuid ära ostma, sai Hupel Wilde leske rahaliselt toetada. Hupel avaldas Wildele "Allgemeine Deutche Bibliothekis" väikese järelehüüde, kust muuseas ilmneb, et viimastel eluaastatel oli Wilde sunnitud rahvavalgestuslikust tegevusest loobuma ja peamiselt aadlike laste õpetamisega endale elatist teenima."
Kesksel kohal on Põltsamaale rajatud trükikoda. Trükikoja rajaks oli Wilde, kes "lootis Lauw ettevõtlust juhtida rahvavalgustuse radadele". Jürjo annab põgusa ülevaate Wilde hariduskäigust ja tegevusest Miitavis populaarmeditsiinilise ajakirja "Der Landarzt" väljaandjana. Ajakirja väljaandmisega oli Wilde köitnud Lauw tähelepanu.
"Lauw pakkus talle (Wildele) arsti kohta Põltsamaal ja jättis isegi palga suuruse - 400 rubla aastas - suuremeelselt Wilde enda määrata. Vastuses Lauw kirjale 28. jaanuaril 1766 on Wilde tulvil plaane ja entusiasmi. Põltsamaa lossihärra "patriootlikule meelsusele" lootes tahab 33-aastane arst täiesti pühenduda uue kodumaa teenimisele. "Ma sooviksin selles asjas kogu maa kasule kaasa aidata, nii palju kui see minu võimuses seisab".
Wilde ei kavatsenud sugugi piirduda arstipraksisega lähemates mõisates, vaid plaanitses mõningaid noormehi "haavakunstis" ja mõnda noort naist "ämmaemandakunstis" välja õpetada ja rajada Põltsamaale "väikese maa-apteegi, kus oleksid peamiselt kodumaised ravimtaimed", et seeläbi kogu ümbruskonda odavate ravimitega varustada.
Oma trükikoja rajamine, millega ta lootis vähendada rahvavalgustusliku kirjanduse trükikulusid, oli Wildel algusest peale kavas; selleks oli kindralkuberner Browne juba enne Wilde Põltsamaale jõudmist loa andnud.
Osa Wilde plaane olid täiesti realistlikud ja viidi ka ellu. Kuid valgustusajastule nii tüüpilise "projektöörina" ja võib-olla kaasa kistuna Põltsamaa majandusliku tõusu meeleoludest hakkas Wilde taotlema laiahaardelisi majanduslikke ja kultuurilisi eesmärke, mis ei olnud enam teostatavad. Roger Bartlett on kogu Wilde eluhoiakut tabavalt nimetanud utoopilis-kangelaslikuks. Juba Riia-aastatel oli Wilde teinud pingutusi, loomaks majanduslikku seltsi, mis koondaks endasse Liivi- ja Kuramaa mõisnikud ja mõisarentnikud. Põltsamaale rajatav trükikoda pidi teenima selle majandusseltsi ja tema perioodilise väljaande "Der Landwirth" huve.
"Ma püüaksin siinse majanduse parandamisele kaasa aidata vilunud põllumeestest koosneva seltsi rajamisega, kuhu juba mitmed inimesed Liivi- ja Kuramaal on ennast üles andnud," kirjutas Wilde 28. jaanuaril 1766 Lauw'le. "Ma saadaksin neile iga kuu käsitletava ainestiku kohta visandi, et nad saaksid mulle selle kohta oma kirjaliku arvamuse esitada. Igal nädalal tuleks peale Landarzti trükkida veel ühte majanduslikku väljaannet nimetusega "Der Landwirth". Selleks aga on hädatarvilik, et mulle antaks vabadus Põltsamaale trükikoda rajada."
Mõni kuu hiljem, 10. mail 1766 teatab Wilde Lauw'le edusammudest seltsi rajamisel. "Ökonoomilise seltsi rajamine edeneb samuti jõudsasti, kuna ma olen mitte üksnes Läti- ja Eestimaalt, samuti Tallinnamaalt ning eriti Kuramaalt mitmeid lugupeetud ja kogenud liikmeid saanud. Ma ei kahtle, et ka Tema Kõrgeausus seda seltsi oma liikmeks olekuga austab, millele nii Tema Ekstsellents härra kindralkuberner kui ka salanõunik von Campenhausen asetavad selles osas erilisi lootusi."
Kaks ja pool aastat hiljem kirjeldas Wilde kirjas Friedrich Nicolaile, kelle abile Berliini kirjastajana ta lootusi pani, Liivi- ja Kuramaa Ökonoomilisest Seltsist ("Leif- und Curländische oekonomische Gesellschaft") kui tema asutatud ja sel ajal veel tegutsevast ühingust.
1770. aastal ilmus Põltsamaal üks vihik pealkirjaga "Uurimusi Liivi- ja Kuramaa põllumajandusest" ("Liv- und kurländische Abhandlungen von der Landwirtschaft"), kus avaldati peale Wilde essee mõned majanduslikud artiklid Eiseni, Hupeli ja Kuramaa metsandusametniku Valentin Rosenpflanzeri sulest. Selle vihuga publikatsioonid piirdusidki ning Põltsamaa majandusseltsi edasise tegevuse kohta puuduvad igasugused andmed.
Trükikoda, mis alustas oma tööd 1766. aasta oktoobris Vana-Põltsamaa mõisa meiereihoones Kuningamäel, ei toonud Wildele algusest peale loodetud kasumit, nii et Lauw oli 1770. aastal sunnitud selle ära ostma.
Põltsamaa trükikoda trükkis eelkõige Wilde enda populaarmeditsiinilisi väljaandeid ja teiste valgustajate nagu Eisen, Jannau ja Findeisen teoseid ning mitmesuguseid juhutrükiseid. Eriline tähendus on Wilde välja antud eesti- ja lätikeelsetel trükistel. Wilde eestikeelne populaarmeditsiiniline ajakiri "Lühhike Öppetus", mille Hupel tõliks 1766. aastal saksakeelsest käsikirjast eesti keelde ja mida loetakse eestikeelse ajakirjanduse alguseks, oli ühtlasi 29-aastase Põltsamaa pastori kirjanduslik debüüt."
Hupeli ja Wilde suhetest
Mõnikümmend lehekülge tagapool kirjutab Jürjo oma monograafias Hupeli sõpruskonnast. Peter Ernst Wilde kohta leiame järgmised lõigud:
"Hupeli vahetus läheduses elanud Peter Ernst Wilde oleks samuti väga loogiline liigitada tema sõpruskonda. Hupel tõlkis ju Wilde kaks rahvavalgustuslikku teost eesti keelde ja kirjutas Wilde lühiealiseks jäänud ajakirjale ühe artikli. Kuid hoolimata ühistest valgustuslikest ja "patriootlikest" püüdlustest ei kujunenud nende kahe vahel välja sõprusvahekorda.
Wilde kirjas Gadebuschile 12. aprillil 1776, kus Wilde väidab, et ta Hupelist midagi ei tea ning tema teoseid ei loe, on selgelt tajutav reserveeritus mõlema mehe suhetes. Hupel omalt poolt on küll tutvustanud Wildet Hartknochile, kes hiljem hakkas ka Wilde teoseid kirjastama, kuid Wilde kui võimaliku autori kohta on ta väljendunud väga skeptiliselt: "Hr. doktor Wildega olen ma 2 korda rääkinud. Ta on valmis laskma kirjastada Liivimaa astiteaduslikke käsitlusi, ta ütleb aga, et peab need täielikult ümber töötama ja mõned tükid täiesti kõrvale heitma. Seda tahaks ta teha, kui Te talle tema vaeva korvaksite. [...] Kuid omavahel öelduna, ta ei kirjuta praegu sugugi nii usinalt, nõudke temalt tähtaega, millal see peab valmis olema; tal on ka kõrvalised toimetused laboratooriumis ja major Lauw'ga oma korrespondents."
Realistlikult mõtlevat ja tegutsevat Hupelit näib olevat häirinud Wilde enesereklaam ja tema ettevõtmiste ilmne utoopilisus, samuti kahtles ta Wilde teadmiste sügavuses. 4. veebruaril 1773 edastas Hupel oma kahtlused ka Hartknochile: "... Te lugege vaid tema kõigepealt siin väljaantud teadaannet ja 4 täiesti erineva teose väljakuulutamist, millest iga nädal üks poogen ilmuma peaks: enam kui Heraklese töö ühe mehe jaoks; tema trükikoda ei jõua nädalas välja anda 2 poognatki ja tema ei kirjutanud isegi üht poognat. Tema teaduslikkuse üle ei saa ma otsustada; (küsige selle kohta rügemendivelsker Heroldit, kui Te teda tunnete), nüüd kinnitab ta, et on kõiges kolmes teaduskonnas õppinud."
Jahedatest suhetest kõneleb ka tõsiasi, et Hupel ei lasknud ühtegi oma tööd trükkida Wilde Põltsamaa trükikojas, vaid avaldas need Hartknochi juures Riias. Kuid siinkohal peab muidugi silmas pidama, et Hupel tegi ilmselt algusest peale panuse Hartknochi firma rahvusvahelisele prestiižile ja tema kirastuse toodangu palju suuremale levikule.
Pärast Wilde surma püüdis Hupel siiski tema leske toetada, millest ta kirjutab 19. detsembril 1785 lühidalt O.F. v Pistohlkorsile: "Seda, et Wilde on surnud, Te veel ei tea, ta suri 17-nda õhtul. Nii mõnigi uus mure ja töö mulle, et vaest peret aidata!" Oma sõbra hartknochi kaudu, kes oli nõus Wildest järele jäänud raamatuid ära ostma, sai Hupel Wilde leske rahaliselt toetada. Hupel avaldas Wildele "Allgemeine Deutche Bibliothekis" väikese järelehüüde, kust muuseas ilmneb, et viimastel eluaastatel oli Wilde sunnitud rahvavalgestuslikust tegevusest loobuma ja peamiselt aadlike laste õpetamisega endale elatist teenima."
Monday, May 17, 2010
Esimest korda Laiuse kiriku juures
17. mai 2010. Tegime väikse autosõidu Laiuse lossi varamete juurde. Tagasiteel põikasime läbi Laiuse alevikust ja peatusime viivuks ka kiriku juures. Kell oli mõni minut kaheksa läbi.
Olin siin esimest korda. Kirik oli lukus. Selle ükse kõrval seisis tahvel, mis tõendas, et kirik pärines 14. sajandist. See oli kindlasti seesama kirik, kus 18. sajandi teisel poolel laulatati Peter Ernst Wilde ja Louise Mylius.
Ainsa võimaluse piiluda kirikusaali pakkus kaarkämbri paokil aken. Sealt võis näha, kuidas külgmistest kiriku akendest langesid põrandale valgusvihud, milles lendlesid tolmukübemed. Altaripoolse osa välisseinas leidsin ka need neli auku, kuhu pärimuse järgi olevat müüritud ohvriandide pealuud.
Kiriku taga seisis naatide vahel kivist rõngasrist. Libistasin sellest peopesaga üle, kuid sõrmed ei suutnud tuvastada ühtegi reljeefi, mis osutaks kirjale.
Paar päeva tagasi tõi kuller Meiner-kirjastusest ostetud raamatu "Die Schule Immanuel Kants", mis sisaldab lisana põhjalikku ülestähendust Collegium Fridericianumist. Nüüd tuleb leida veel see aeg, et sõnaraamatu abiga teos läbi puurida. Loodan raamatust palju. See peaks andma üsna põhjaliku ettekujutluse Peter Ernst Wilde esimesest koolist.
Olin siin esimest korda. Kirik oli lukus. Selle ükse kõrval seisis tahvel, mis tõendas, et kirik pärines 14. sajandist. See oli kindlasti seesama kirik, kus 18. sajandi teisel poolel laulatati Peter Ernst Wilde ja Louise Mylius.
Ainsa võimaluse piiluda kirikusaali pakkus kaarkämbri paokil aken. Sealt võis näha, kuidas külgmistest kiriku akendest langesid põrandale valgusvihud, milles lendlesid tolmukübemed. Altaripoolse osa välisseinas leidsin ka need neli auku, kuhu pärimuse järgi olevat müüritud ohvriandide pealuud.
Kiriku taga seisis naatide vahel kivist rõngasrist. Libistasin sellest peopesaga üle, kuid sõrmed ei suutnud tuvastada ühtegi reljeefi, mis osutaks kirjale.
Paar päeva tagasi tõi kuller Meiner-kirjastusest ostetud raamatu "Die Schule Immanuel Kants", mis sisaldab lisana põhjalikku ülestähendust Collegium Fridericianumist. Nüüd tuleb leida veel see aeg, et sõnaraamatu abiga teos läbi puurida. Loodan raamatust palju. See peaks andma üsna põhjaliku ettekujutluse Peter Ernst Wilde esimesest koolist.
Monday, April 26, 2010
Milline nägi Põltsamaa välja, kui Wilde siia saabus?
Pärast Peeter I nõuniku Heinrich von Ficki surma 1750. aastal sai Põltsamaa aleviku ja Vana-Põltsamaa mõisa omanikuks Ficki väimees major Woldemar Johann von Lauw (1712-1786). Alev, kus Põhjasõja ajal hävinud hooned polnud 18. sajandi keskpaigaks veel täielikult uutega asendatud, hakkas von Lauw käe all kiiresti kasvama.
Utsali külla asutas Lauw 1761. aastal klaasikoja. Kolm aastat hiljem alustas Tõrnal tööd Lauw klaasivabrik. Oskustöölised kutsuti Saksamaalt, 1771. aastal oli neid 20 perekonda. Hiljem lisandus Lauw ettevõtete nimistusse ka portselanimanufaktuur, mis asus Põltsamaa lossiõue idaservas, meistrite majas. Samuti vasetagumistöökoda ja "tärklisevabrik". Kõige suurejoonelisemalt oli kavandatud peeglimanufaktuur.
Konkreetselt Wildega oli seotud Lauw panus kohaliku tervishoiuolude arendamisse. 1766. aastal asutas lossihärra Kuningamäele haigla ja esimese maa-apteegi Eestis. Kuningamäe karjamõisa meiereisse rajas Wilde omakorda trükikoja.
Ilmselt kõige parem ajastukohane kohakirjeldus on ära toodud August Wilhelm Hupeli põhiteose Topographische Nachrirchten III köites.
"Põltsamaal on palju eripärast, mida teiste kihelkondade puhul kusagil nii kergesti ei leia. Mõlemad mõisad, Vana- ja Uue-Põltsamaa, ja pastoraat asetsevad kolmnurgana üksteise lähedal, nende vahel ja ümber on terve hulk käsitööliste maju. Seetõttu sarnaneb see koht väikese linnaga ja siin elatakse tõepoolest nagu linnas, sealjuures maaelu mõnudest puudust tundmata."
Kirik, kus Hupel jutlustas, oli Vana-Põltsamaa lossist vaid paksu müüriga eraldatud. See valmis 18. sajandi keskpaiku (torn 1751. aastal). Kiriku altariosa ehitamisel kasutati ära endise linnuse osaliselt säilinud ümartorn, mille paksus ulatus nelja meetrini.
Pastoraadihoone asus kirikust poole kilomeetri kaugusel, jõe teisel kaldal. Uue- ja Vana-Põltsamaa lossi peremeeste edevus oma mõisate ja parkide arendamisel andis tooni kogu piirkonnale.
Põltsamaa lossis mõnda aega koduõpetajana töötanud J.Ch. Petri kirjeldab siinseid olusid järgmiselt: "Vastas asuv ilus Uue-Põltsamaa mõis, mis kuulub kammerhärra von Lilienfeldile, muudab koha veelgi romantilisemaks. Seda eraldab Põltsamaa lossist vaid lai jõgi, seal on puudrivabrik, kaunid aiad, alleed ja lähedalasuva jõe poolt moodustatud saar avara hiiega, kuhu on rajatud varjulised käigud, pärnarondeelid, puhkekohad, nišid, rohelised lehtlad, pimedad võsad ja muud lõbustuspaigad (Lustparthien), mida üle ojade ja tiikide ühendavad kirevad hiina sillad."
1770ndatel laskis Lauw Põltsamaa linnuse varemete asemele ehitada esindusliku, rokokoostiilis sisekujundusega kolmekorruselise lossi. Hoonel oli 42 tuba, neist 27 elutuba ja kolm suurt saali. Hilda Magnus ja Karl Laigna on kirjeldanud ruumide sisustust hiljem järgmiselt:
"Tähtsaim ruum oli nn. marmorsaal, mis asus lossi lõunapoolse külje teisel korrusel. Saalide seinad kaeti kollase, roosa ja helesinise kunstmarmoriga. Seinte ja lae stukkdekoori põhimotiiviks oli rokokoostiilile omane orvand (voldistatud servadega lame lahtine teokarp); selle kombinatsioonid lindude, lilleõite ja -kimpude kujutistega ning allegooriliste putofiguuridega (tiivuliste alasti poisikeste kujutistega) moodustasid kunstipäraseid rühmi. Teisal katsid seinu stukkraamistuses maalid, vabalt langevad draperiid, lõustmaskid ning teadust ja kunsti sümboliseerivad embleemid."
Paljude sisekaunistuste autor oli Berliinist kohale kutsutud marmori- ja stukimeister Johann Michael Graff. Hiljem osalesid lossi kujundamises ka maalikunstnikud Friedrich Barisien ja Gottlieb Christian Welte.
Lauw pööras tähelepanu ka lossipargi kujundamisele, mis ühes lossiga moodustas tervikliku arhitektuuriansambli. Lääne-Euroopa ja Peterburi-lähedaste lossiparkide eeskujul kujundati stiilseks tervikuks jalutusteed, lehtlad, pärnarondeelid, põõsasnišid, tiigid, saareke jõekäärus, hiina sillakesed ja muud pargiosad.
Põltsamaa ei olnud üksnes tööstuskeskuseks ja Peterburi õukonnakultuuri matkija. See oli Liivimaa mõistes ka arvestatav vaimuelukeskus. 1764. aastast oli siin pastoriks August Wilhelm Hupel, kes oma igapäevase ametialase tegevuse kõrval tegeles aktiivselt koduloouurimisega. Uue-Põltsamaa mõisa omanik Jakob Heinrich von Lilienfeldti võime pidada ka näitekirjanikuks, esseistiks ja juhuluuletajaks. 1767. aastal avaldas Lilienfeldt poliitilise traktaadi „Neues Staats-Gebäude”, kus arutles muuhulgas ühtlustatud ühiskonnakorraldusest Euroopas. 1770ndatel peatus von Lauw juures ka Christian Johann Henkel, Eestimaalt pärit, Halles tudeerinud ja hiljem Harjumaal Madisel ja Ristil pastorikohta pidanud mees. 1774. aastal andis Henkel välja ühe eestikeelse piibliloo pealkirja all "Jummala surest Teggudest Ma=ilma peal".
Kui palju võis alveis ja selle vahetus ümbruses tollal elanikke olla? "Göttingische gelehrte Anzeigen" 1774. aastast kirjutab lühikeses Liivimaa kirjelduses muuhulgas sellest, et Uue-Põltsamaa mõis on juba peaageu linnaks kujunenud, kus 300 saksa peret elab." Ajakirja andmed pärinevad ilmselt Hupeli topograafilistest kirjeldustest.
Allikad:
A.W.Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, Bd. III
J. Ch. Petri. Ehstland und die Ehsten, Th.1, lk 175-176
H. Magnus ja K. Laigna. Põltsamaa (teine, täiendatud trükk), kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1975
Nordische Miscellaneen, Volumes 4-6 (J.F. Hartknoch, 1782)
Utsali külla asutas Lauw 1761. aastal klaasikoja. Kolm aastat hiljem alustas Tõrnal tööd Lauw klaasivabrik. Oskustöölised kutsuti Saksamaalt, 1771. aastal oli neid 20 perekonda. Hiljem lisandus Lauw ettevõtete nimistusse ka portselanimanufaktuur, mis asus Põltsamaa lossiõue idaservas, meistrite majas. Samuti vasetagumistöökoda ja "tärklisevabrik". Kõige suurejoonelisemalt oli kavandatud peeglimanufaktuur.
Konkreetselt Wildega oli seotud Lauw panus kohaliku tervishoiuolude arendamisse. 1766. aastal asutas lossihärra Kuningamäele haigla ja esimese maa-apteegi Eestis. Kuningamäe karjamõisa meiereisse rajas Wilde omakorda trükikoja.
Ilmselt kõige parem ajastukohane kohakirjeldus on ära toodud August Wilhelm Hupeli põhiteose Topographische Nachrirchten III köites.
"Põltsamaal on palju eripärast, mida teiste kihelkondade puhul kusagil nii kergesti ei leia. Mõlemad mõisad, Vana- ja Uue-Põltsamaa, ja pastoraat asetsevad kolmnurgana üksteise lähedal, nende vahel ja ümber on terve hulk käsitööliste maju. Seetõttu sarnaneb see koht väikese linnaga ja siin elatakse tõepoolest nagu linnas, sealjuures maaelu mõnudest puudust tundmata."
Kirik, kus Hupel jutlustas, oli Vana-Põltsamaa lossist vaid paksu müüriga eraldatud. See valmis 18. sajandi keskpaiku (torn 1751. aastal). Kiriku altariosa ehitamisel kasutati ära endise linnuse osaliselt säilinud ümartorn, mille paksus ulatus nelja meetrini.
Pastoraadihoone asus kirikust poole kilomeetri kaugusel, jõe teisel kaldal. Uue- ja Vana-Põltsamaa lossi peremeeste edevus oma mõisate ja parkide arendamisel andis tooni kogu piirkonnale.
Põltsamaa lossis mõnda aega koduõpetajana töötanud J.Ch. Petri kirjeldab siinseid olusid järgmiselt: "Vastas asuv ilus Uue-Põltsamaa mõis, mis kuulub kammerhärra von Lilienfeldile, muudab koha veelgi romantilisemaks. Seda eraldab Põltsamaa lossist vaid lai jõgi, seal on puudrivabrik, kaunid aiad, alleed ja lähedalasuva jõe poolt moodustatud saar avara hiiega, kuhu on rajatud varjulised käigud, pärnarondeelid, puhkekohad, nišid, rohelised lehtlad, pimedad võsad ja muud lõbustuspaigad (Lustparthien), mida üle ojade ja tiikide ühendavad kirevad hiina sillad."
1770ndatel laskis Lauw Põltsamaa linnuse varemete asemele ehitada esindusliku, rokokoostiilis sisekujundusega kolmekorruselise lossi. Hoonel oli 42 tuba, neist 27 elutuba ja kolm suurt saali. Hilda Magnus ja Karl Laigna on kirjeldanud ruumide sisustust hiljem järgmiselt:
"Tähtsaim ruum oli nn. marmorsaal, mis asus lossi lõunapoolse külje teisel korrusel. Saalide seinad kaeti kollase, roosa ja helesinise kunstmarmoriga. Seinte ja lae stukkdekoori põhimotiiviks oli rokokoostiilile omane orvand (voldistatud servadega lame lahtine teokarp); selle kombinatsioonid lindude, lilleõite ja -kimpude kujutistega ning allegooriliste putofiguuridega (tiivuliste alasti poisikeste kujutistega) moodustasid kunstipäraseid rühmi. Teisal katsid seinu stukkraamistuses maalid, vabalt langevad draperiid, lõustmaskid ning teadust ja kunsti sümboliseerivad embleemid."
Paljude sisekaunistuste autor oli Berliinist kohale kutsutud marmori- ja stukimeister Johann Michael Graff. Hiljem osalesid lossi kujundamises ka maalikunstnikud Friedrich Barisien ja Gottlieb Christian Welte.
Lauw pööras tähelepanu ka lossipargi kujundamisele, mis ühes lossiga moodustas tervikliku arhitektuuriansambli. Lääne-Euroopa ja Peterburi-lähedaste lossiparkide eeskujul kujundati stiilseks tervikuks jalutusteed, lehtlad, pärnarondeelid, põõsasnišid, tiigid, saareke jõekäärus, hiina sillakesed ja muud pargiosad.
Põltsamaa ei olnud üksnes tööstuskeskuseks ja Peterburi õukonnakultuuri matkija. See oli Liivimaa mõistes ka arvestatav vaimuelukeskus. 1764. aastast oli siin pastoriks August Wilhelm Hupel, kes oma igapäevase ametialase tegevuse kõrval tegeles aktiivselt koduloouurimisega. Uue-Põltsamaa mõisa omanik Jakob Heinrich von Lilienfeldti võime pidada ka näitekirjanikuks, esseistiks ja juhuluuletajaks. 1767. aastal avaldas Lilienfeldt poliitilise traktaadi „Neues Staats-Gebäude”, kus arutles muuhulgas ühtlustatud ühiskonnakorraldusest Euroopas. 1770ndatel peatus von Lauw juures ka Christian Johann Henkel, Eestimaalt pärit, Halles tudeerinud ja hiljem Harjumaal Madisel ja Ristil pastorikohta pidanud mees. 1774. aastal andis Henkel välja ühe eestikeelse piibliloo pealkirja all "Jummala surest Teggudest Ma=ilma peal".
Kui palju võis alveis ja selle vahetus ümbruses tollal elanikke olla? "Göttingische gelehrte Anzeigen" 1774. aastast kirjutab lühikeses Liivimaa kirjelduses muuhulgas sellest, et Uue-Põltsamaa mõis on juba peaageu linnaks kujunenud, kus 300 saksa peret elab." Ajakirja andmed pärinevad ilmselt Hupeli topograafilistest kirjeldustest.
Allikad:
A.W.Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, Bd. III
J. Ch. Petri. Ehstland und die Ehsten, Th.1, lk 175-176
H. Magnus ja K. Laigna. Põltsamaa (teine, täiendatud trükk), kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1975
Nordische Miscellaneen, Volumes 4-6 (J.F. Hartknoch, 1782)
Friday, April 23, 2010
Vahelepõige 1767. aasta sündmustesse Laiusel
Kahjuks pole mul olnud võimalik olla oma rännakutes väga järjekindel. Viimasest sissekandest on möödunud üksjagu päevi. Otsustasin korraks hüpata kõrvale ja vaadelda seika Peter Ernst Wilde hilisemast eluetapist.
Rändame ajas 1767. aasta septembrisse. Kõigi eelduste kohaselt lakkas umbes siis Lühhikese Öppetuse ilmumine. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sel kuul Wilde abiellub. Tema väljavalituks saab Tartu postmeistri Schartowi lesk, Jenast pärit Christina Johannetta Friderica Loiuse Mylius.
Paaripaneku hetkel on Wilde saanud äsja 35-aastaseks. Naine on temast neli aastat noorem. Laulatus toimub Laiuse Püha Jüri kirikus. Kirikut olevat esimest korda mainitud 1319. aastal. Kirik saanud oma nime kiriku pühaku Püha Jüri järgi. Kiriku nimele püüavad valgust heita mitmed rahvajutud. Jüri nime andmist seostatakse näiteks kirikuseina müüritud kolme või nelja Jüri peaga, mis pidid aitama kirikul valmis saada.
1937. aastal Laiuse kihelkonna ajaloo" kirja pannud Juhan Kõpp kirjutab: "Tõepoolest leidub veel praegugi Laiuse kiriku altariosa lõunaseina välisküljel neli ühesuurust auku müüris üksteise ligidal, mida näidatakse sissemüüritud peade asemeina. Augud, mis umbes vähema pealuu suurused ja kolm kuni neli tolli sügavad, ei näi kiriku ehituse seisukohalt olevat millegagi põhjendatud."
Teise rahvajutu järgi, mille kirjutanud 1861. aastal paljude aastate eest kuuldud jutustuse põhjal dr G. Schultz-Bertram (Revaler Bote 1927, nr 216, Unterhaltungsbeilage) olnud Laiuse kiriku ehitamise käik järgmine:
Neli koguduse vanemat otsustanud ehitada kiriku. Tulid rasked ajad, kus sõjamöllus rüüstajate salgad - poolakad, venelased, "mõisamehed" - Laiuse maa lagedaks tegid, nii et enam ei jätkunud jõudu kiriku ehitamiseks. Siis tulnud Laiusele "võõras mees" ja ütelnud, et kirik saab valmis, kui elus laps sinna sisse müüritakse. See hirmus nõu heidetud otsekohe kõrvale. Kogudusevanemad pidanud aga iseäralise nõu. Minnes võitlusse võõraste sõjasalkade vastu lasknud nad Palamuse kirikus surnutemissat pidada ja avaldanud seejärel oma tahte: nende surma järel pandagu nende pealuud Laiuse kiriku müüri ja ärgu ühendatagu neid kehadega enne, kui kiriku ehitus on lõpule jõudnud. Võitluse alates võtnud need neli kogudusevanemat üksteise käest kinni, astunud vaenlasele vastu ilma sõjariistadeta. Muidugi langenud nad kohe odade läbi. Ent võit jäänud nende kaaslastele ja võitluse lõppedes maetud nende laibad altari ligidale, neli pealuud aga asetatud kirikumüürisse. Pealuud pidanud kogudusele meelde tuletama, et kiriku ehitamise tööd on tarvis jätkata. Nii sündinudki. Varsti saanud kirik valmis ja nelja ohvrimeelse kogudusevanema pealuud ühendatud seejärel kehadega.
Noored pani paari Heinrich Maximilian Mylius, Laiuse pastor aastail 1749-1779. Kirikuraamatute põhjal näeme, et õpetaja jaoks on tema päritolu oluline. Tiitellehel leiame signatuuri alt kirje "Aus Jena". Pruudiga sarnane perekonnanimi vihjab võimalikule sugulusele. Kinnitus sellele leiame Roger Bartletti ja Erich Donnerti 1998. aastal koostatud "Johann Georg Eiseni valitud töödest".
Christina Johannetta Friderica Loiuse Mylius oli Johann Heinrich Maximilian Myliuse õde. Mõlemad olid pärit Jenast, kus nende isa oli tuntud Jena "justice bürgermeisterina".
Heinrich Maximilian sündis 27. oktoobril 1721. Liivimaale tuli Mylius 1745. aastal, oli Ropkas ja Saaremõisas kodukooliõpetajaks, ordineeriti 11. mail 1753 Vaivara koguduse õpetajaks ja tuli sealt aasta hiljem Laiusele pastor Eberhard Reimersi abiliseks. Pärast Reimersi surma sai temast Laiuse koguduse õpetaja.
Christina Johannetta Friderica Loiuse oli Heinrich Maximilianist 14 aastat noorem. Lisaks ühesugusele perekonnanimele kohtame Laiuse pastorit abikaasaga noorpaari laste ristimise tunnistajatena.
18. sajandi kuuekümnendate keskpaigas olid Laiuse pastori käed jalad tööd täis. 1766. aastal valmis endise Vaimastvere mõisniku von Schwartzi matusekabel. Selle ehitajaks oli paruni lesk, kes on ilmselt üks esimesi sinna maetuid. Von Schwartz oli selleks ajaks surnud juba kümme aastat. 1766. aastal sureb ka paruni lesk. Enne surma kingib ta kirikule riistu ja 2000 rubla vaeslaste toetuseks.
Sellega õnnestus tal ehk natukenegi heastada neid kuulu- ja tõsijutte, mis ringlesid kümme aastat varem traagiliselt otsa leidnud abikaasa kohta. Pole kahtlust, et paruni nimi tõstatus aeg-ajalt mõnes kõrtsivestluses ja kümmekond aastat hiljem.
Vaimastvere mõisa omanik ooberst von Schwartz tapeti 26. augustil 1756. Päev hiljem nabiti Ripuka mõisa rukkilõikuselt kinni Pärtli Liisu, kellel olnud verine puss vöö vahel. Nimelt oli parun igal laupäevaõhtul käsutanud sauna mõne noore tüdruku. Tol sumedal augustiööl oli selleks Liisu, kellele päeval käskjalaga sõna saadeti. Ja järgmisel hommikul leiti mõisnikuhärra surnukehalt seitse noahaava.
Liisu võttis süü omaks ja kahetses kohtus oma tegu, abilisi pole olnud. See juhtunud siis, kui meeletult kaitsnud oma neitsi au ja puss juhtunud pihku. Kohus uskus Liisu juttu, määras talle ühe paari vitsu ja 4 aastat türmi.
Paruni surma kohta teeb õpetaja Myliuse surnute registris järgmise sissekande:
"Et tema, oberst Schwartz, on igal ajal VI käsu asjus korratut elu elanud ning ka oma valla naisi ja tüdrukuid vägivallaga oma kurja tahtele sundinud, siis oli temale juba ammu säärane surm ette määratud. Pattude mõõdu täis saamisel on nüüd pidanud saama jumaliku karistuskohtu tööriistaks eelpool nimetatud tüdruk, kes oli tema kurjade himude täitmiseks öösel sauna käsutatud ja oma tunnistuse järgi sunnitud olema tema tahtele alluma, seejuures on ta tema surmava hoobiga ja koledal kombel ära tapnud.
Säärane häbistav surm ei tahtnud mind lubada teda korralikult matta ilma ilmaliku ülema vastava loata. Seepärast küsisin Tartu Maakohtult juhatust. Alles Riia Õuekohus tegi otsuse ja sai vastuse: Ei ole õige mõista kohut surnu üle, tema elust ja käitumisest ja sellepärast keelata surmatule seisusekohast matust."
Alles 4 kuud hiljem, detsembris, paigutati Schwartzi kirst Laiuse kiriku keldri Vaimastvere mõisa matusepaika. Ilma helita ja vaikuses ning Mylius lisab: aeglaselt astub Jumala kättemaksule, kuid teeb pikaldase tasa valjusega!
Subscribe to:
Posts (Atom)