Pärast Peeter I nõuniku Heinrich von Ficki surma 1750. aastal sai Põltsamaa aleviku ja Vana-Põltsamaa mõisa omanikuks Ficki väimees major Woldemar Johann von Lauw (1712-1786). Alev, kus Põhjasõja ajal hävinud hooned polnud 18. sajandi keskpaigaks veel täielikult uutega asendatud, hakkas von Lauw käe all kiiresti kasvama.
Utsali külla asutas Lauw 1761. aastal klaasikoja. Kolm aastat hiljem alustas Tõrnal tööd Lauw klaasivabrik. Oskustöölised kutsuti Saksamaalt, 1771. aastal oli neid 20 perekonda. Hiljem lisandus Lauw ettevõtete nimistusse ka portselanimanufaktuur, mis asus Põltsamaa lossiõue idaservas, meistrite majas. Samuti vasetagumistöökoda ja "tärklisevabrik". Kõige suurejoonelisemalt oli kavandatud peeglimanufaktuur.
Konkreetselt Wildega oli seotud Lauw panus kohaliku tervishoiuolude arendamisse. 1766. aastal asutas lossihärra Kuningamäele haigla ja esimese maa-apteegi Eestis. Kuningamäe karjamõisa meiereisse rajas Wilde omakorda trükikoja.
Ilmselt kõige parem ajastukohane kohakirjeldus on ära toodud August Wilhelm Hupeli põhiteose Topographische Nachrirchten III köites.
"Põltsamaal on palju eripärast, mida teiste kihelkondade puhul kusagil nii kergesti ei leia. Mõlemad mõisad, Vana- ja Uue-Põltsamaa, ja pastoraat asetsevad kolmnurgana üksteise lähedal, nende vahel ja ümber on terve hulk käsitööliste maju. Seetõttu sarnaneb see koht väikese linnaga ja siin elatakse tõepoolest nagu linnas, sealjuures maaelu mõnudest puudust tundmata."
Kirik, kus Hupel jutlustas, oli Vana-Põltsamaa lossist vaid paksu müüriga eraldatud. See valmis 18. sajandi keskpaiku (torn 1751. aastal). Kiriku altariosa ehitamisel kasutati ära endise linnuse osaliselt säilinud ümartorn, mille paksus ulatus nelja meetrini.
Pastoraadihoone asus kirikust poole kilomeetri kaugusel, jõe teisel kaldal. Uue- ja Vana-Põltsamaa lossi peremeeste edevus oma mõisate ja parkide arendamisel andis tooni kogu piirkonnale.
Põltsamaa lossis mõnda aega koduõpetajana töötanud J.Ch. Petri kirjeldab siinseid olusid järgmiselt: "Vastas asuv ilus Uue-Põltsamaa mõis, mis kuulub kammerhärra von Lilienfeldile, muudab koha veelgi romantilisemaks. Seda eraldab Põltsamaa lossist vaid lai jõgi, seal on puudrivabrik, kaunid aiad, alleed ja lähedalasuva jõe poolt moodustatud saar avara hiiega, kuhu on rajatud varjulised käigud, pärnarondeelid, puhkekohad, nišid, rohelised lehtlad, pimedad võsad ja muud lõbustuspaigad (Lustparthien), mida üle ojade ja tiikide ühendavad kirevad hiina sillad."
1770ndatel laskis Lauw Põltsamaa linnuse varemete asemele ehitada esindusliku, rokokoostiilis sisekujundusega kolmekorruselise lossi. Hoonel oli 42 tuba, neist 27 elutuba ja kolm suurt saali. Hilda Magnus ja Karl Laigna on kirjeldanud ruumide sisustust hiljem järgmiselt:
"Tähtsaim ruum oli nn. marmorsaal, mis asus lossi lõunapoolse külje teisel korrusel. Saalide seinad kaeti kollase, roosa ja helesinise kunstmarmoriga. Seinte ja lae stukkdekoori põhimotiiviks oli rokokoostiilile omane orvand (voldistatud servadega lame lahtine teokarp); selle kombinatsioonid lindude, lilleõite ja -kimpude kujutistega ning allegooriliste putofiguuridega (tiivuliste alasti poisikeste kujutistega) moodustasid kunstipäraseid rühmi. Teisal katsid seinu stukkraamistuses maalid, vabalt langevad draperiid, lõustmaskid ning teadust ja kunsti sümboliseerivad embleemid."
Paljude sisekaunistuste autor oli Berliinist kohale kutsutud marmori- ja stukimeister Johann Michael Graff. Hiljem osalesid lossi kujundamises ka maalikunstnikud Friedrich Barisien ja Gottlieb Christian Welte.
Lauw pööras tähelepanu ka lossipargi kujundamisele, mis ühes lossiga moodustas tervikliku arhitektuuriansambli. Lääne-Euroopa ja Peterburi-lähedaste lossiparkide eeskujul kujundati stiilseks tervikuks jalutusteed, lehtlad, pärnarondeelid, põõsasnišid, tiigid, saareke jõekäärus, hiina sillakesed ja muud pargiosad.
Põltsamaa ei olnud üksnes tööstuskeskuseks ja Peterburi õukonnakultuuri matkija. See oli Liivimaa mõistes ka arvestatav vaimuelukeskus. 1764. aastast oli siin pastoriks August Wilhelm Hupel, kes oma igapäevase ametialase tegevuse kõrval tegeles aktiivselt koduloouurimisega. Uue-Põltsamaa mõisa omanik Jakob Heinrich von Lilienfeldti võime pidada ka näitekirjanikuks, esseistiks ja juhuluuletajaks. 1767. aastal avaldas Lilienfeldt poliitilise traktaadi „Neues Staats-Gebäude”, kus arutles muuhulgas ühtlustatud ühiskonnakorraldusest Euroopas. 1770ndatel peatus von Lauw juures ka Christian Johann Henkel, Eestimaalt pärit, Halles tudeerinud ja hiljem Harjumaal Madisel ja Ristil pastorikohta pidanud mees. 1774. aastal andis Henkel välja ühe eestikeelse piibliloo pealkirja all "Jummala surest Teggudest Ma=ilma peal".
Kui palju võis alveis ja selle vahetus ümbruses tollal elanikke olla? "Göttingische gelehrte Anzeigen" 1774. aastast kirjutab lühikeses Liivimaa kirjelduses muuhulgas sellest, et Uue-Põltsamaa mõis on juba peaageu linnaks kujunenud, kus 300 saksa peret elab." Ajakirja andmed pärinevad ilmselt Hupeli topograafilistest kirjeldustest.
Allikad:
A.W.Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, Bd. III
J. Ch. Petri. Ehstland und die Ehsten, Th.1, lk 175-176
H. Magnus ja K. Laigna. Põltsamaa (teine, täiendatud trükk), kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1975
Nordische Miscellaneen, Volumes 4-6 (J.F. Hartknoch, 1782)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment