Eestlastest 18. sajandi teisel poolel

Liivimaa elanikkond jagunes laias laastus kaheks. Olid sakslased, kelle hulgas oli nii mõisnikke, vabahärrasid, haritlasi, töölisi jms. Ja olid eestlased, kes olid peaaegu eranditult pärisorjad. Eestlaste kirjeldamiseks olen kasutanud Karl Ernst von Baeri doktoridissertatsiooni "Eestlaste endeemilistest haigustest", mis ilmus umbes pool sajandit enne Wilde asumist Põltsamaale. Kuna aga tolleaegne pärisorjuslik ühiskond oli suht staatiline, siis annab ilmselt ka 1814. aastal visandatud pilt eestlastest suhteliselt adekvaatse pildi.

Baer ei ole kitsi oma kriitilistes hinnangutes eestlaste aadressil. "Mis puutub vaimsesse kultuurisse, siis ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, sest väga vähesed eestlased on kirjutama õppinud. Peamiselt hangivad nad elatist põlluharimisega, loomade pidamine ei ole nii suure tähtsusega," kirjutab von Baer.

Refereerides von Baeri käsitlust annavad eestlaste eluasemed tunnistust nii vaesusest kui ka räpasest viletsusest. Sageli on nad rajatud ühiste küladena. Neli seina, kaheksa jalga kõrged, on üles laotud tahumata palkidest ja kaetud õlgkatusega; korsten puudub. Palkide vahed on täidetud samblaga (tihti soosamblaga, Sphagnum palustre, Lin).

Seesugune ehitis koosneb kahest põhilisest osast. Suuremat osa (rehealune) kasutatakse vilja peksmiseks ja puhastamiseks, samuti õlgede, tarbeesemete ja tööriistade hoidmiseks. Väiksem osa sisaldab peale mingi eesruumi veel kõrval oleva väikese ruumi (kamber), mida tavaliselt kütta ei saa, ja suurema (tare), mis ongi talupojast peremehele ja tema perekonnale eluasemeks, kus ka kanad ja haned koos koertega elamiseks ruumi leiavad. Sellel vaevalt nelja kuni viie sülla pikkusel ja laiusel ruumil on väga harva aken - tavaliselt on seintesse tehtud kaks ava, mis valgust sisse lasevad ja mida saab luukidega sulgeda.

Eluaseme nurgas on kividest ehitatud ahi, millel on määratu paksud seinad ja mis kaks jalga põrandast sügavamale ulatub. Ahju ette on tehtud auk (leeauk), et inimesed tulele lähemale pääseksid kas keha soojendamiseks, toidu valmistamiseks või muudeks toimetusteks. Talve lähenedes teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et terve ruum suitsuga täitub, sest puudub ju korsten. Siis tehakse uksed lahti, et suitsune aur saaks välja minna. Et uksed tundide kaupa avatud on, saavad elanikud tunda ühelt küljelt ahjutule lõõska ja teiselt talvist pakast.

Kui keegi, kes eestlaste perekonda ei kuulu, niisugusse suitsuurkasse julgeks astuda, siis ta peaaegu lämbuks. Silmad hakkavad vett jooksma. Suits katab seinad, inimeste rõivad ja keha musta koorikuga.

Niipea kui suurem osa suitsust on välja läinud, võib uksed kinni panna. Siis aga tõmmatakse määratu sütevägi ahjust välja, sest tuba peab neist palju sooja saama kui ahju määratust massist. See ving on isegi ohtlikum kui suits. Õnneks tuleb aga pidada seda, et hoone vähene tihedus hapniku sissetungimist takistada ei suuda. Kui määratu sütevägi mõnda aega oma lõõska on levitanud, tuleb peagi hoolt kanda, et ahi toa uueks lõõmutamiseks valmis oleks. Eestlane, kes ei pea üheks kõige ihaldusväärsemaks hüveks mitte sooja, vaid kuuma tuba, ei mõtle puude säästmisele.

Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised elanikud lamavad aga ümberringi põrandal. Kõige ihaldatum puhkekoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb. Õhtuti ja sageli ka talvistel päevadel, kui uksed on suletud, kasutatakse küünla asemel männilõmmudest lõhestatud pilpaid (peerg ehk pird). "Nii on sisustatud räpane, aurusid täis elamu, kus on puudus nii valgusest kui ka hapnikust ja kus eestlane kindlasti vähemalt talvel elutseb, suvekuudel saab ta aga lageda taeva all tervislikumast olukorrast rõõmu tunda. Kõrvalhoonete hulk oleneb eestlastel varanduslikust seisundist.

Eestlased on aplad. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas ja suvel, mil ta juba varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm korda toitu: esimest korda hommikul kella 9 paiku, siis pärast kuue tunni möödumist ja seejärel õhtusel ajal. "Söömisel unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärsema. EI ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures lla. Ja peaaegu mitte kunagi, isegi rahvarikka koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söögiringi," kirjutab Baer.

Toit koosneb enamasti leivast, mis on valmistatud jämedast sõelumata ja kliidega segatud jahust. Kui vili on väga kallis, segatakse jahule mõnikord aganaid hulka, millega vaesed eestlased kahekodselt petta saavad: nimelt söövad nad esiteks ebatervislikku toitu, teiseks ergutavad kõvad kestad ja viljapeade osakesed kõhtu niivõrd, et see kogu oma sisaldise kiiresti eemaldab. Niiviisi tuleb isu toidu järele peagi tagasi, mistõttu kokkuhoiust saadud kasu läheb kaotsi.

Peale leiva annab teravili veel tangu, millest nii putru kui suppi tehakse; jahust ja piimast valmistavad nad ka neile omast toitu, mida kördiks nimetatakse ja mis on väga raamatuköitja kliistri sarnane. Kapsaid ja naereid kasvatasid ja kasutasid eestlased juba varem küllaldaselt. Kaunviljadest tarvitab eestlane toiduks sageli herneid ja ube, harvemini läätsi.

Liha sööb eestlane ainult harva, peaaegu üksnes pühapäevadel või muude pühade ajal. Sealiha eelistab ta kõigele muule. Peale selle tarvitab ta lamba-, veise- ja kitseliha. Kuigi meie metsad pakuvad suurel hulgal metsloomi, ei saa neid siiski lugeda eestlaste peatoiduse hulka, sest nad müüvad sakslastele peaaegu kõik, mis nad on tapnud. Sulgloomade karja toidetakse peamiselt müügiks, kuigi mõnikord sügisestel koosviibimistel ka hane süüakse. Kuna Eestimaa on rikas jõgedest ja tal on ulatuslikud rannad, siis pakub ka kalapüül toidupoolist.

Ainus maitseaina, millest ka eestlased loobuda ei saa, on sool. Kui sellest puudus tuleb, siis pole see neile vähem rõhuv kui raskused teraviljaga.

Kõikidest eestlaste jookidest on vesi, nagu talurahva juures kunagi, kõige sagedamini tarvitusel ja ka looduslikult kõige sobivam. Peale selle tarvitavad nad veel teatud erilist hapukat jooki (eesti keels kali ehk taar), mida nad veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad. Õllejoomine on haruldane. Suvisel ajal on neil töö juures alati piimaga täidetud nõu kaasas; piim on hapendatud, kooritud ja vadakuga segatud. - Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina.