Rõugetest paranenuna naasis Wilde Königsbergi ja asus siin õppima arstiteadust. Aasta võis siis olla 1752-53. Hiljem tegutses ta arstina ja otsis võimalusi leida tööd Kuramaal või Liivimaal, mis kujunes "balti erikorra" aastail paljudele sakslastele omamoodi tõotatud maaks.
Esimene kokkupuude nö vene erikorraga pärineb Wildel juba Königsbergi aastaist. Pühapäeval, 22. jaanuaril 1758 marssis Vene kindral en chef, hilisem riigigrahv (Reichsgraf) Wilhelm von Fermor oma vägede eesotsas ja kirikukellade helina saatel Königsbergi. Preisi võimud eesotsas omavalitsusjuhtide, aadli ja kodanike esindajatega andsid talle üle linna võtmed. Algas viis aastat kestnud Vene okupatsioon.
Kaks päeva hiljem, 24. jaanuaril 1758 - päeval, mil preislased olid tavaliselt tähistanud kuningas Friedrich Suure sünnipäeva, andsid Preisi võimud, linna magistraat ja Königsbergi kodanike esindajad vande keisrinna Jelizavetale.
Okupatsioon muutis mõneti senist elukorraldust. Pühapäeviti toimusid kõigis kirikutes jumalateenistused tsarinna ja keisrikoja auks. Viidi sisse 13 riiklikku tähtpäeva, mida tähistati Vene kombe kohaselt (päev algas hommikupalvusega, toimusid paraadid ja vastuvõtud lossis, pidulikule õhtusöögile järgnes ball ja linnarahvale pakut ilutulestikku). Ülikool tähistas neid päevi piduliku aktusega Albertinumi aulas.
Königsbergi mündikojas vermiti münte, mille esiküljel oli kas tsarinna näokujutis, kahe peaga kotkast kujutav tsaarivapp või initsiaalid E.P. (Elizaveta Petrovna). Königsbergist sai "Vene keiserlik linn". Linna kuberneriks sai kindralleitnant Nikolai von Korff, Vene vägedes teeninud kuralane.
Tuleb tunnistada, et muutused Ida-Preisimaa elukorralduses olid pigem pehmet laadi. Tolleaegsete Königsbergi suurkujude Hamanni, Herderi ja Kanti kirjadest on raske leida osutusi okupatsioonile või põhimõttelistele muutustele elukorralduses. Näiteks kogu valitsusaparaat jäi paigale ja asus teenima tsarinnat. Ametnike seas olulisi muutusi ei toimunud. Kiriklikud ja kommunaalinstitutsioonid säilitasid oma sissetulekud. Posti- ja liikluskorraldus jätkas toimima nõnda, nagu see oli toiminud enne venelaste sissemarssi.
Tõsi, lisandusid mõned uued koormised. Pahupoolelt tuleb nimetada ka vene sõjaväelaste röövrünnakuid, mille vastu asus aga väejuhatus kiiresti sõdima. Rüüsteretked võisid ärritada elanikkonda ja tekitada vastupanuliikumisi mitmesuguste partisaniüksuste näol. Et võimalikke riske maandada, karistas Fermor rüüsteretkete korraldajaid. Vägede distsiplineerimiseks viis väejuhatus koguni sisse surmanuhtluse neile, kes üle piiri astusid.
Säärane empaatia kohalike elanike suhtes kandis strateegilist tähendust. Tsarinna eesmärgiks ei olnud mitte valitseda seda maad, vaid võita siinse rahva toetus. Ikka ja jälle rõhutas ta kubernerile saadetud instruktsioonides, et maad nõnda valitsetaks, et "mälestus meie suuremeelsusest ja leebusest kesta võiks."
Kõige rohkem võitis venelaste meelsusest ülikool. Sellele tagati tema sissetulekud ja õpetamise vabadus.
1763. või 1764. aastal tabab linna suurpõleng. Tuli hävitas Löbenichti, Sackheimi ja osalt Roßgarteni. Õnnetuse tunnistajaks oli esimestest hetketest alates Kolbergi laevaomanik Joachim Nettelbeck, kes päästis suure osa jõesuudmes seisnud laevadest, kui neid ähvardas põlema süüdata mehitamata leekides hollandlaste laev.
Allikad:
http://www.ostpreussen.net/index.php?seite_id=12&kreis=38&stadt=01&bericht=03
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment