Indrek Jürjo kirjutab Peter Ernst Wildest

2004. aastal ilmus Rahvusarhiivi kirjastamisel Indrek Jürjo monograafia Liivimaa valgustajast August Wilhelm Hupelist. Hupeli ajastu kirjelduses leiame mõne lõigu ka Peter Ernst Wilde tegemistest.

Kesksel kohal on Põltsamaale rajatud trükikoda. Trükikoja rajaks oli Wilde, kes "lootis Lauw ettevõtlust juhtida rahvavalgustuse radadele". Jürjo annab põgusa ülevaate Wilde hariduskäigust ja tegevusest Miitavis populaarmeditsiinilise ajakirja "Der Landarzt" väljaandjana. Ajakirja väljaandmisega oli Wilde köitnud Lauw tähelepanu.

"Lauw pakkus talle (Wildele) arsti kohta Põltsamaal ja jättis isegi palga suuruse - 400 rubla aastas - suuremeelselt Wilde enda määrata. Vastuses Lauw kirjale 28. jaanuaril 1766 on Wilde tulvil plaane ja entusiasmi. Põltsamaa lossihärra "patriootlikule meelsusele" lootes tahab 33-aastane arst täiesti pühenduda uue kodumaa teenimisele. "Ma sooviksin selles asjas kogu maa kasule kaasa aidata, nii palju kui see minu võimuses seisab".

Wilde ei kavatsenud sugugi piirduda arstipraksisega lähemates mõisates, vaid plaanitses mõningaid noormehi "haavakunstis" ja mõnda noort naist "ämmaemandakunstis" välja õpetada ja rajada Põltsamaale "väikese maa-apteegi, kus oleksid peamiselt kodumaised ravimtaimed", et seeläbi kogu ümbruskonda odavate ravimitega varustada.

Oma trükikoja rajamine, millega ta lootis vähendada rahvavalgustusliku kirjanduse trükikulusid, oli Wildel algusest peale kavas; selleks oli kindralkuberner Browne juba enne Wilde Põltsamaale jõudmist loa andnud.

Osa Wilde plaane olid täiesti realistlikud ja viidi ka ellu. Kuid valgustusajastule nii tüüpilise "projektöörina" ja võib-olla kaasa kistuna Põltsamaa majandusliku tõusu meeleoludest hakkas Wilde taotlema laiahaardelisi majanduslikke ja kultuurilisi eesmärke, mis ei olnud enam teostatavad. Roger Bartlett on kogu Wilde eluhoiakut tabavalt nimetanud utoopilis-kangelaslikuks. Juba Riia-aastatel oli Wilde teinud pingutusi, loomaks majanduslikku seltsi, mis koondaks endasse Liivi- ja Kuramaa mõisnikud ja mõisarentnikud. Põltsamaale rajatav trükikoda pidi teenima selle majandusseltsi ja tema perioodilise väljaande "Der Landwirth" huve.
"Ma püüaksin siinse majanduse parandamisele kaasa aidata vilunud põllumeestest koosneva seltsi rajamisega, kuhu juba mitmed inimesed Liivi- ja Kuramaal on ennast üles andnud," kirjutas Wilde 28. jaanuaril 1766 Lauw'le. "Ma saadaksin neile iga kuu käsitletava ainestiku kohta visandi, et nad saaksid mulle selle kohta oma kirjaliku arvamuse esitada. Igal nädalal tuleks peale Landarzti trükkida veel ühte majanduslikku väljaannet nimetusega "Der Landwirth". Selleks aga on hädatarvilik, et mulle antaks vabadus Põltsamaale trükikoda rajada."

Mõni kuu hiljem, 10. mail 1766 teatab Wilde Lauw'le edusammudest seltsi rajamisel. "Ökonoomilise seltsi rajamine edeneb samuti jõudsasti, kuna ma olen mitte üksnes Läti- ja Eestimaalt, samuti Tallinnamaalt ning eriti Kuramaalt mitmeid lugupeetud ja kogenud liikmeid saanud. Ma ei kahtle, et ka Tema Kõrgeausus seda seltsi oma liikmeks olekuga austab, millele nii Tema Ekstsellents härra kindralkuberner kui ka salanõunik von Campenhausen asetavad selles osas erilisi lootusi."

Kaks ja pool aastat hiljem kirjeldas Wilde kirjas Friedrich Nicolaile, kelle abile Berliini kirjastajana ta lootusi pani, Liivi- ja Kuramaa Ökonoomilisest Seltsist ("Leif- und Curländische oekonomische Gesellschaft") kui tema asutatud ja sel ajal veel tegutsevast ühingust.

1770. aastal ilmus Põltsamaal üks vihik pealkirjaga "Uurimusi Liivi- ja Kuramaa põllumajandusest" ("Liv- und kurländische Abhandlungen von der Landwirtschaft"), kus avaldati peale Wilde essee mõned majanduslikud artiklid Eiseni, Hupeli ja Kuramaa metsandusametniku Valentin Rosenpflanzeri sulest. Selle vihuga publikatsioonid piirdusidki ning Põltsamaa majandusseltsi edasise tegevuse kohta puuduvad igasugused andmed.

Trükikoda, mis alustas oma tööd 1766. aasta oktoobris Vana-Põltsamaa mõisa meiereihoones Kuningamäel, ei toonud Wildele algusest peale loodetud kasumit, nii et Lauw oli 1770. aastal sunnitud selle ära ostma.

Põltsamaa trükikoda trükkis eelkõige Wilde enda populaarmeditsiinilisi väljaandeid ja teiste valgustajate nagu Eisen, Jannau ja Findeisen teoseid ning mitmesuguseid juhutrükiseid. Eriline tähendus on Wilde välja antud eesti- ja lätikeelsetel trükistel. Wilde eestikeelne populaarmeditsiiniline ajakiri "Lühhike Öppetus", mille Hupel tõliks 1766. aastal saksakeelsest käsikirjast eesti keelde ja mida loetakse eestikeelse ajakirjanduse alguseks, oli ühtlasi 29-aastase Põltsamaa pastori kirjanduslik debüüt."

Hupeli ja Wilde suhetest

Mõnikümmend lehekülge tagapool kirjutab Jürjo oma monograafias Hupeli sõpruskonnast. Peter Ernst Wilde kohta leiame järgmised lõigud:

"Hupeli vahetus läheduses elanud Peter Ernst Wilde oleks samuti väga loogiline liigitada tema sõpruskonda. Hupel tõlkis ju Wilde kaks rahvavalgustuslikku teost eesti keelde ja kirjutas Wilde lühiealiseks jäänud ajakirjale ühe artikli. Kuid hoolimata ühistest valgustuslikest ja "patriootlikest" püüdlustest ei kujunenud nende kahe vahel välja sõprusvahekorda.

Wilde kirjas Gadebuschile 12. aprillil 1776, kus Wilde väidab, et ta Hupelist midagi ei tea ning tema teoseid ei loe, on selgelt tajutav reserveeritus mõlema mehe suhetes. Hupel omalt poolt on küll tutvustanud Wildet Hartknochile, kes hiljem hakkas ka Wilde teoseid kirjastama, kuid Wilde kui võimaliku autori kohta on ta väljendunud väga skeptiliselt: "Hr. doktor Wildega olen ma 2 korda rääkinud. Ta on valmis laskma kirjastada Liivimaa astiteaduslikke käsitlusi, ta ütleb aga, et peab need täielikult ümber töötama ja mõned tükid täiesti kõrvale heitma. Seda tahaks ta teha, kui Te talle tema vaeva korvaksite. [...] Kuid omavahel öelduna, ta ei kirjuta praegu sugugi nii usinalt, nõudke temalt tähtaega, millal see peab valmis olema; tal on ka kõrvalised toimetused laboratooriumis ja major Lauw'ga oma korrespondents."

Realistlikult mõtlevat ja tegutsevat Hupelit näib olevat häirinud Wilde enesereklaam ja tema ettevõtmiste ilmne utoopilisus, samuti kahtles ta Wilde teadmiste sügavuses. 4. veebruaril 1773 edastas Hupel oma kahtlused ka Hartknochile: "... Te lugege vaid tema kõigepealt siin väljaantud teadaannet ja 4 täiesti erineva teose väljakuulutamist, millest iga nädal üks poogen ilmuma peaks: enam kui Heraklese töö ühe mehe jaoks; tema trükikoda ei jõua nädalas välja anda 2 poognatki ja tema ei kirjutanud isegi üht poognat. Tema teaduslikkuse üle ei saa ma otsustada; (küsige selle kohta rügemendivelsker Heroldit, kui Te teda tunnete), nüüd kinnitab ta, et on kõiges kolmes teaduskonnas õppinud."

Jahedatest suhetest kõneleb ka tõsiasi, et Hupel ei lasknud ühtegi oma tööd trükkida Wilde Põltsamaa trükikojas, vaid avaldas need Hartknochi juures Riias. Kuid siinkohal peab muidugi silmas pidama, et Hupel tegi ilmselt algusest peale panuse Hartknochi firma rahvusvahelisele prestiižile ja tema kirastuse toodangu palju suuremale levikule.

Pärast Wilde surma püüdis Hupel siiski tema leske toetada, millest ta kirjutab 19. detsembril 1785 lühidalt O.F. v Pistohlkorsile: "Seda, et Wilde on surnud, Te veel ei tea, ta suri 17-nda õhtul. Nii mõnigi uus mure ja töö mulle, et vaest peret aidata!" Oma sõbra hartknochi kaudu, kes oli nõus Wildest järele jäänud raamatuid ära ostma, sai Hupel Wilde leske rahaliselt toetada. Hupel avaldas Wildele "Allgemeine Deutche Bibliothekis" väikese järelehüüde, kust muuseas ilmneb, et viimastel eluaastatel oli Wilde sunnitud rahvavalgestuslikust tegevusest loobuma ja peamiselt aadlike laste õpetamisega endale elatist teenima."