Wilde ettevõtmised Põltsamaal ei sujunud just kõige libedamini. Siin olid mitmed põhjused, millest ehk parima ülevaate annab Peter Ernst Wilde kiri Berliini raamatukaupmehele Friedrich Nicolaile 7. novembrist 1768. Kirjast leiame järgmised read:
"Saatus on minust teinud Liivimaa kirjaniku. Olen siin erinevaid kirjutisi välja andnud, mis on tänulikult vastu võetud. Der Landarzt oli minu esimene vaimusünnitis. Ma ei tea, milliseid teid pidi on mõned eksemplarid Saksamaale jõudnud, kuna olen ise selle teose autor ja kirjastaja. Ka ei tea ma olevat rohkem eksemplare kui mina müünud olen, trükitud olevat. Uues Tisso tööde kogus, mis Hamburgi Tüpograafilise Seltsi poolt välja antud, olen ma sellest trükisest rõõmuga lugenud.
Olen selle jätkuna ka juba kolm kvartalikirja (Quartale) pealkirjaga Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft avaldanud. Olen ka Liivi- ja Kuramaa majandusliku seltsi toetanud, milline oma esimesed katsetused kvartalikirja Lief- und Curländ. oekonom Abhandlungen näol avaldanud on...."
Kirja hilisemas osas kurdab Wilde selle üle, et kogu vaev, mis ta teaduse levitamiseks selles piirkonnas kulunud, on üksnes temal lasumas, et ta kirjanik, trükkal ja kirjastaja ühes isikus olema peab ja, et see "ring, kus ma teadust levitan" liiga väike on ja tema kirjutiste hind liiga kõrge olevat.
Lõpuks pakub ta välja kolm koostöövormi, millest aga Nicolai ära ütlema pidi, kes tegi juba koostööd Riia kirjastaja Johann Friedrich Hartknochiga.
Ehk siis, umbes paari aasta jooksul pärast oma trükikoja avamist näib, et Wilde on selle ülalpidamise ja majandamisega hädas. Tema kavatsus anda välja peamiselt arstiteaduslikke (aga ka muude elualade teaduslikke) kirjutisi põrkus kahe suure probleemi otsa. Esiteks, see ring, kellele raamatud võinuks kasulikud olla, oli piiratud ja väike. Teiseks - trükikulud arvestades väikest lugejaskonda olid suured. Nii prooviski Wilde oma teostega jõuda mõnevõrra suurema publikuni, kus ta lootis Friedrich Nicolai abile. Aga nagu näeme, Nicolai oli sidunud end juba teise kirjastajaga.
Monday, June 28, 2010
Wilde ja sõjandusõpetus
1783. aastal tuleb Oberpahleni trükipressi vahelt välja Wilde raamat "Die Kriegswissenschaft für junge Leute, welche in der Soldatenstand treten wollen". Tagantjärele mõjub Wilde suunamuutus üllatavana - arstiteaduse asemel pühendub mees sõjakunstile.
Milline see raamat täpselt välja nägi, on raske öelda. Eesti suurematest raamatukogudest pole mul õnnestunud seda leida. Teada on, et raamat oli 416 lehekülge paks ja sisaldas kuut vasegravüüri. Raamatu sisusse aitab meil pilku heita "Allgemeine deutsche Bibliothek", mis toob 1785. aastal ära lühikese arvustuse.
"Kirjanik, kes saadud teadete kohaselt elab ja tegutseb Liivimaal arstina, kuid jagab ka õpetust noortele inimestele, on avaldanud raamatu, millest natuke puudust tuntud on. Mitte ainult need, kes soovivad sõjaväeteenistusse astuda, vaid ka mõnigi ohvitser, kes juba aastaid selle sees, võiks selle endale kasuliku leida. Igaüks võib siit vastavalt oma seisusele õppida, mida on vajalik teada kompaniist, rügemendist, laagrielust jne. teadmine on kirjutatud lahti kogemuse, mitte kirjaliku kirjaliku instruktsiooni põhjal - põhjendatuna, miks tuleks talitada just nii, aga mitte teisiti. Autor esitab oma nägemuse ratsionaalselt ja teeb seda küllalt selgelt.
Lühidalt raamatu sisust. Alustuseks on avaldatud moraalireeglid. Sellele järgneb lühike sissejuhatus kompanii, rügemendi, laagrite rajamisest (mis on eriti meeldinud), suurtükiväest (siin ei ole autor keskendunud konkreetselt igale suurtükile, vaid kirjeldanud suurtükiväge sel määral, kui palju sellest peaks teadma iga ohvitser), maamarssali poolt armee kokkukutsumisest, üleriigilisest mobilisatsioonist, marsist ja armeelaagrist, luurajatest ja lõpetuseks lahingust. Viimast arendab edasi teine osa, kuigi lugejad näinuks meelsamini seda osa ühtse tervikuna.
"Auf die bey der russischen Armee gewöhnlichen Einrichtungen, hat der Verfasser oft Rücksicht genommen: diese scheint er am besten zu kennen, aber auch auf junge Liefiänder vielleicht sein Augenmerk vornehmlich gerichtet zu haben. Die Weitläuftigkeit des ersten Abschnitts, welcher bis S.124 reicht, wird mancher tadeln, zumal weil Dinge darin vorkommen, die man eben dort nicht sucht, und die eigentlich zur moralischen Bildung eines jeden Menschen können gerechtnet werden, als vom Spiel, vom Tanzen, von der Verschwiegenheit, von der Religion, wobey eine dringende Empfehlung des Gebets steht, u. d. g. Doch läßt sich diese scheinbare Ausschweisung entschuldigen: jugendliche Herzen kann man nicht frühzeitig genug gegen Verführung bewahren: und wie nöthig ist dies, sonderlich bey einem jungen Menschen von Stand, der frühzeitig in Kriegsdienste tritt, und vielleicht in seiner Eltern Hause keine Gelegenheit fand, sich mit den ihm drohenden Gefahren bekannt zu machen.
Gleichwohl ist nicht zu läugnen, daß hier etliche moralische Lehren so allgemein und unbestimmt ausgedrückt sind, dass ein solcher junger Mensch sie nicht einmal recht verstehen, viel weniger gehörig befolgen kann. z. B. S.23. u. s. wo es heißt: „Trauet eurem eigenen Herzen niemals -- Send aufmerksam auf die ersten Regungen der Leidenschaften, dann ist es noch in eurer Gewalt sie zu unterdrücken -- Lasset euch niemals durch die erste Gestalt der Leidenschaften verführen' u. s. w. Aber wie man das anfangen, und Leidenschaften unterdrücken müsse, wird mit keiner Gylbe erwähnt; und daher ist die ganze Warnung ohne Nutzen.
Eben so vermißt man bey der S.26. anempfohlenen Vorsicht in Ansehung des Tanzens, welches oft den Weg zu einer geheimen Liebe eröffnen soll, die genauere Bestimmung. Überhaupt hat sich der Verf. zuweilen im Räsonnement vertieft; auch wohl den Soldatenstand S. 90. zu sehr erhoben , wenn er ihn, den vorzüglichsten Stand Ruhm und Ehre zu erwerben, nennt. Wie viel Einschränkungen sind hier nöthig. und wie viel Ausnahmen finden Statt! Es giebt ja auch andere Stände, darinn man eben so viel Ruhm und Ehre erlangen kann. Indessen verdient dies Buch, aller solcher kleinen Mängel ungeachtet, eine gute Ausnahme, und der Verf. zur Fortsetzung desselben Aufmunterung."
Milline see raamat täpselt välja nägi, on raske öelda. Eesti suurematest raamatukogudest pole mul õnnestunud seda leida. Teada on, et raamat oli 416 lehekülge paks ja sisaldas kuut vasegravüüri. Raamatu sisusse aitab meil pilku heita "Allgemeine deutsche Bibliothek", mis toob 1785. aastal ära lühikese arvustuse.
"Kirjanik, kes saadud teadete kohaselt elab ja tegutseb Liivimaal arstina, kuid jagab ka õpetust noortele inimestele, on avaldanud raamatu, millest natuke puudust tuntud on. Mitte ainult need, kes soovivad sõjaväeteenistusse astuda, vaid ka mõnigi ohvitser, kes juba aastaid selle sees, võiks selle endale kasuliku leida. Igaüks võib siit vastavalt oma seisusele õppida, mida on vajalik teada kompaniist, rügemendist, laagrielust jne. teadmine on kirjutatud lahti kogemuse, mitte kirjaliku kirjaliku instruktsiooni põhjal - põhjendatuna, miks tuleks talitada just nii, aga mitte teisiti. Autor esitab oma nägemuse ratsionaalselt ja teeb seda küllalt selgelt.
Lühidalt raamatu sisust. Alustuseks on avaldatud moraalireeglid. Sellele järgneb lühike sissejuhatus kompanii, rügemendi, laagrite rajamisest (mis on eriti meeldinud), suurtükiväest (siin ei ole autor keskendunud konkreetselt igale suurtükile, vaid kirjeldanud suurtükiväge sel määral, kui palju sellest peaks teadma iga ohvitser), maamarssali poolt armee kokkukutsumisest, üleriigilisest mobilisatsioonist, marsist ja armeelaagrist, luurajatest ja lõpetuseks lahingust. Viimast arendab edasi teine osa, kuigi lugejad näinuks meelsamini seda osa ühtse tervikuna.
"Auf die bey der russischen Armee gewöhnlichen Einrichtungen, hat der Verfasser oft Rücksicht genommen: diese scheint er am besten zu kennen, aber auch auf junge Liefiänder vielleicht sein Augenmerk vornehmlich gerichtet zu haben. Die Weitläuftigkeit des ersten Abschnitts, welcher bis S.124 reicht, wird mancher tadeln, zumal weil Dinge darin vorkommen, die man eben dort nicht sucht, und die eigentlich zur moralischen Bildung eines jeden Menschen können gerechtnet werden, als vom Spiel, vom Tanzen, von der Verschwiegenheit, von der Religion, wobey eine dringende Empfehlung des Gebets steht, u. d. g. Doch läßt sich diese scheinbare Ausschweisung entschuldigen: jugendliche Herzen kann man nicht frühzeitig genug gegen Verführung bewahren: und wie nöthig ist dies, sonderlich bey einem jungen Menschen von Stand, der frühzeitig in Kriegsdienste tritt, und vielleicht in seiner Eltern Hause keine Gelegenheit fand, sich mit den ihm drohenden Gefahren bekannt zu machen.
Gleichwohl ist nicht zu läugnen, daß hier etliche moralische Lehren so allgemein und unbestimmt ausgedrückt sind, dass ein solcher junger Mensch sie nicht einmal recht verstehen, viel weniger gehörig befolgen kann. z. B. S.23. u. s. wo es heißt: „Trauet eurem eigenen Herzen niemals -- Send aufmerksam auf die ersten Regungen der Leidenschaften, dann ist es noch in eurer Gewalt sie zu unterdrücken -- Lasset euch niemals durch die erste Gestalt der Leidenschaften verführen' u. s. w. Aber wie man das anfangen, und Leidenschaften unterdrücken müsse, wird mit keiner Gylbe erwähnt; und daher ist die ganze Warnung ohne Nutzen.
Eben so vermißt man bey der S.26. anempfohlenen Vorsicht in Ansehung des Tanzens, welches oft den Weg zu einer geheimen Liebe eröffnen soll, die genauere Bestimmung. Überhaupt hat sich der Verf. zuweilen im Räsonnement vertieft; auch wohl den Soldatenstand S. 90. zu sehr erhoben , wenn er ihn, den vorzüglichsten Stand Ruhm und Ehre zu erwerben, nennt. Wie viel Einschränkungen sind hier nöthig. und wie viel Ausnahmen finden Statt! Es giebt ja auch andere Stände, darinn man eben so viel Ruhm und Ehre erlangen kann. Indessen verdient dies Buch, aller solcher kleinen Mängel ungeachtet, eine gute Ausnahme, und der Verf. zur Fortsetzung desselben Aufmunterung."
Thursday, June 24, 2010
Wilde kirjast Greifswaldi dekaanile 1784
Leidsin täna hommikul huvitava fakti books.google.com-ist. Raamatus "Geschichte der Medizinischen Fakultät Greifswald" on märge dekaanilt Christian Ehrenfried Weigelilt, et too oli 18. juulil 1784 saanud kirja doktor Wildelt.
Kirjas soovis Wilde saada ülikoolist diplomit. "Kuna seda ei olnud, siis saatsin talle osakonna tõendi," kirjutas Weigel.
Milleks võis Wildel diplomit vaja minna? Päris täpselt on seda raske öelda. Üheks põhjuseks võib olla ka see, et 1780ndatel soovis Wilde mõningate allikate kohaselt alustada arstipraksist Venemaal. Võibolla oli seal tarvis tõendada oma haridustaset?
Kirjas soovis Wilde saada ülikoolist diplomit. "Kuna seda ei olnud, siis saatsin talle osakonna tõendi," kirjutas Weigel.
Milleks võis Wildel diplomit vaja minna? Päris täpselt on seda raske öelda. Üheks põhjuseks võib olla ka see, et 1780ndatel soovis Wilde mõningate allikate kohaselt alustada arstipraksist Venemaal. Võibolla oli seal tarvis tõendada oma haridustaset?
Tuesday, June 22, 2010
Christian Schiffert "Collegium Fridericianumist"
1741. aastal ilmus Collegium Fridericianumi rektori Christian Schifferti sulest raamatuke, mis kandis pealkirja "Nachricht von den jetztigen Anstalten des Collegii Fridericiani" (Teade praegusest õppeasutusest Collegium Fridericianumist).
Raamat annab üksikasjalise ülevaate koolikorraldusest. Kuna Peter Ernst Wilde tuli samasse kooli õppima viis aastat pärast raamatu ilmumist, võime oletada, et suur osa selles kirja pandust kehtis ka Wilde ajal. Alljärgnevalt püüan lühidalt kokku võtta Schifferti kirjelduse.
Collegium Fridericianum oli oma tegevuse suunanud eeskätt selleks, et valmistada ette tulevasi üliõpilasi Königsbergi ülikooli tarvis. Seal õppisid osalt aadliperede, osalt kodanike lapsed. Lapsi oli nii Königsbergst kui teistest linnadest ja maadest.
Nii palju kui võimalused lubasid, elasid lapsed Collegiumis. Ent oli neidki, kes elasid linnas ja käisid sealt kooli. Õpilastel olid erinevad sihid. Enamik pidi võtma nii keeltes kui teistes tunde seni, kuni olid ülikoolikõlbulikud. Kuid oli ka neid, kes ei soovinud edasi õppima minna. Need õpilased võtsid lihtsalt ladina ja prantsuse keele tunde, õppisid teoloogiat ja geograafiat, lihvisid oskusi arvutamises ja kirjutamises.
Õpilased olid klassidesse jagatud eeskätt oskuste põhjal. Määravaks said õpitulemused, mitte seisuslik vahekord.
Keskmine koolipäev nägi välja umbes selline. Kellahelin äratas õpilased kell 5 varahommikul (väiksemad lapsed võisid ärgata kell 6). Pärast riietumist viis toavanem (Stuben-Inspectoris) läbi hommikupalvuse, mis algas ühe väikese lauluga, seejärel loeti ette peatükk piiblist. Palvus lõppes väikese meeleülendusega. Kõik see kokku kestis umbes pool tundi.
Pärast palvust läksid õpilased tubadesse loenguteks valmistuma. Kella 7ks võeti einet ja siis läks õppetöö koolis lahti. Iga klass paiknes erldi auditooriumis, et nad ei segaks teineteist. Iga tunni juhatas sisse ja välja kellalöök.
Õppepäev nägi tavaliselt välja järgmine.
Kell 7-8 õpetati viies klassis teoloogiat. Usuõpetuse tunnid toimusid iga päev, välja arvatud laupäeval. Alustuseks (Theologica quintas) võeti läbi Lutheri väike katekismus. Hiljem omandati ka Lutheri katekismus, tehti selgeks piiblitõed ja õnnistuste kord. Oluliseks õppevahendiks viimasel oli Christoph Starcke (1684-1744) käsitlus "Ordnung des Heils in Tabellen, sowol für Studierende". Põhiliseks õppimismeetodiks oli kõva häälega ettelugemine. Klassist klassi toimusid ka varem õpitu kordamine.
kell 8-10 kuues klassis toimusid ladina keele tunnid.
kell 10-11 õpetati kolmes kõrgemas klassis kreeka keelt. Need, kes kreeka keelt ei õppinud, võtsid läbi ladina keele pööramise
Kell 11 toimus selleks spetsiaalselt kohandatud ruumis lõuna. Seejärel oli tunnike vaba aega. Ispektori järelvalve all tehti tavaliselt siis lühem jalutuskäik.
Õppetöö jätkus kell 13. Kuni kella 14ni sai siis õpetust mitmesugustes silmaringi arendavates ainetes. Õppida sai näiteks kiriku ajalugu, kalligraafiat või kirjakunsti.
Kell 14-15 heebrea keel ja arvutamine. Kolmapäeviti ja laupäeviti võisid huvilised sel ajal õppida ka vokaalmuusikat ja veidi süvendatumalt matemaatikat.
Kell 16-17 oli vaba aeg, mille võis taas sisustada jalutamisega. Need, kes olid end selleks üles andnud, võisid samal ajal võtta poola keele tunde. Teine osa jälle võis õppida instrumentaalmuusikat.
Kell 17-19 oli iseseisva õppimise aeg. Siis valmistati ette koolitükke järgmiseks päevaks.
Kell 19-20 õhtusöök. Pärast seda oli taas vaba aeg. Suvel mindi tavaliselt jalutama. Talvel kasutati õhtusöögi järgset aega tubade korrastamiseks ja õppetükkide kordamiseks.
Kell 21 toimus õhtupalvus ja kell 22 pidi kõigis tubades tuli surnud olema.
Raamat annab üksikasjalise ülevaate koolikorraldusest. Kuna Peter Ernst Wilde tuli samasse kooli õppima viis aastat pärast raamatu ilmumist, võime oletada, et suur osa selles kirja pandust kehtis ka Wilde ajal. Alljärgnevalt püüan lühidalt kokku võtta Schifferti kirjelduse.
Collegium Fridericianum oli oma tegevuse suunanud eeskätt selleks, et valmistada ette tulevasi üliõpilasi Königsbergi ülikooli tarvis. Seal õppisid osalt aadliperede, osalt kodanike lapsed. Lapsi oli nii Königsbergst kui teistest linnadest ja maadest.
Nii palju kui võimalused lubasid, elasid lapsed Collegiumis. Ent oli neidki, kes elasid linnas ja käisid sealt kooli. Õpilastel olid erinevad sihid. Enamik pidi võtma nii keeltes kui teistes tunde seni, kuni olid ülikoolikõlbulikud. Kuid oli ka neid, kes ei soovinud edasi õppima minna. Need õpilased võtsid lihtsalt ladina ja prantsuse keele tunde, õppisid teoloogiat ja geograafiat, lihvisid oskusi arvutamises ja kirjutamises.
Õpilased olid klassidesse jagatud eeskätt oskuste põhjal. Määravaks said õpitulemused, mitte seisuslik vahekord.
Keskmine koolipäev nägi välja umbes selline. Kellahelin äratas õpilased kell 5 varahommikul (väiksemad lapsed võisid ärgata kell 6). Pärast riietumist viis toavanem (Stuben-Inspectoris) läbi hommikupalvuse, mis algas ühe väikese lauluga, seejärel loeti ette peatükk piiblist. Palvus lõppes väikese meeleülendusega. Kõik see kokku kestis umbes pool tundi.
Pärast palvust läksid õpilased tubadesse loenguteks valmistuma. Kella 7ks võeti einet ja siis läks õppetöö koolis lahti. Iga klass paiknes erldi auditooriumis, et nad ei segaks teineteist. Iga tunni juhatas sisse ja välja kellalöök.
Õppepäev nägi tavaliselt välja järgmine.
Kell 7-8 õpetati viies klassis teoloogiat. Usuõpetuse tunnid toimusid iga päev, välja arvatud laupäeval. Alustuseks (Theologica quintas) võeti läbi Lutheri väike katekismus. Hiljem omandati ka Lutheri katekismus, tehti selgeks piiblitõed ja õnnistuste kord. Oluliseks õppevahendiks viimasel oli Christoph Starcke (1684-1744) käsitlus "Ordnung des Heils in Tabellen, sowol für Studierende". Põhiliseks õppimismeetodiks oli kõva häälega ettelugemine. Klassist klassi toimusid ka varem õpitu kordamine.
kell 8-10 kuues klassis toimusid ladina keele tunnid.
kell 10-11 õpetati kolmes kõrgemas klassis kreeka keelt. Need, kes kreeka keelt ei õppinud, võtsid läbi ladina keele pööramise
Kell 11 toimus selleks spetsiaalselt kohandatud ruumis lõuna. Seejärel oli tunnike vaba aega. Ispektori järelvalve all tehti tavaliselt siis lühem jalutuskäik.
Õppetöö jätkus kell 13. Kuni kella 14ni sai siis õpetust mitmesugustes silmaringi arendavates ainetes. Õppida sai näiteks kiriku ajalugu, kalligraafiat või kirjakunsti.
Kell 14-15 heebrea keel ja arvutamine. Kolmapäeviti ja laupäeviti võisid huvilised sel ajal õppida ka vokaalmuusikat ja veidi süvendatumalt matemaatikat.
Kell 16-17 oli vaba aeg, mille võis taas sisustada jalutamisega. Need, kes olid end selleks üles andnud, võisid samal ajal võtta poola keele tunde. Teine osa jälle võis õppida instrumentaalmuusikat.
Kell 17-19 oli iseseisva õppimise aeg. Siis valmistati ette koolitükke järgmiseks päevaks.
Kell 19-20 õhtusöök. Pärast seda oli taas vaba aeg. Suvel mindi tavaliselt jalutama. Talvel kasutati õhtusöögi järgset aega tubade korrastamiseks ja õppetükkide kordamiseks.
Kell 21 toimus õhtupalvus ja kell 22 pidi kõigis tubades tuli surnud olema.
Mõtteid Wilde "Arsti ramatust"
1771. aastal nägi Kuningamäe trükikojas valgust Wilde raamat rahvameditsiini põhitõdedest. Raamat kandis pealkirja "Arsti ramat". Selle pani eesti keelde ümber August Wilhelm Hupel. 162-leheküljeline raamat oli mõeldud eeskätt maarahvale, et see end paremini ravitseda mõistaks ning paljuski ebausul ja nõiatarkusel põhinevast arstimisest loobuks.
Nii nagu "Lühhikeses Öppetuses" kohtame ka siin alustuseks osutusi pärisorjade hulgas levinud tohterdamisnippidele. Iseäranis kriitiline on Wilde talurahva hulgas levinud hoolimatuse suhtes.
"See taevane valitseja küll läkitab oma ilma ja sellega ka tõved," kirjutab Wilde sissejuhatavs peatükis, "aga mõnikord saab inimene tõbiseks oma enese süü läbi, kui tema liiaste sööb ehk joob, kui tema ei kata oma ihu nii palju kui tarvis külma vastu, ehk kui tema öösel väga külmaks jääb; sest niisuguste kommete läbi läheb ihu nõrgaks et tema ei jõua vastu pidada kui kurjad ilmad tulevad."
"Arsti ramatust" leiame vihjeid ka maarahva hulgas levinud käitumismustri kohta.
"Meie kohus on, et meie hoolt kanname oma ihu ja oma tervise eest. Seepärast ära mine mitte külma kätte särgi väel: Ehk sa arvad, et üks klaas viina ning üks soe saun sind varsti jälle aitab? Ei mitte; Kange luuvalu sees võid sa küll kümme korda sauna minna, siiski see valu ei anna mitte järele. /.../
/märkus: siin võime kohata mõttepeegeldusi Hippokratese ühest olulisimast teosest "Õhust, veest ja maakohtadest". "See, kes arstiteadusele õige uurimisviisiga läheneda tahab, peab eeskätt aastaajad vaatluse alla võtma ja uurima, mis võim neist igaühel on. Neis pole ju muide midagi sarnast, ja kuna nad üksteisest väga erinevad, siis puutuvad asjasse ka mitmesugused muutused, mis nendega kaasas käivad. Peale selle tuleb aga arvestada ka külmi ilmu ja tuuli, eriti neid, mis igale paikkonnale omased on. Niisiis peab võõrasse linna jõudnu selle asukoha uurimise endale mureks võtma, et teada saada, kuidas see asetab tuulte ja ilmakaarte suhtes jne" - tsiteeritud K.E. von Baeri doktoritöös "Eestlaste endeemilised haigused"/
Mõni arvab oma haigused ühest kurjast asemest tulevat, kus tema seisis enk magas, selle mõtte juures on palju ebausku ning rumalust. Küll see on tõsi, kui sa magad selle voodis, kell on kuritõbi, kõhutõbi ehk kärnad küljes, ehk kui sina niisugusega koos saunas vihtled, siis teise tõbi võib peagi sinu külge hakata. Ka siis kui sa kaua tule käes seisad ehk niiske aseme peal magad, siis võib sulle küll sellest valu tulla. Aga muidu ära karda mitte maast tõbiseks jääda.
Teised mõtlevad esenesele tehtud olevat kui nemad suurt valu tunnevad. Vaene, miks sa seda mõtled? See nõid, keda sa kardad, on inimene kui sina, temal tulevad haigused nõnda kui sulle, ning surm kisub teda ära nõnda kui sind. Kui temal oleks see võim sind ära teha ning sinu peale valu lükata, miks ta ei mõsita ennast ise valust päästa? Eks sa ei näe mitte, et ka see kõigekavalam tark mõnikord sedasama valu tunneb, mis üks vaene rumal arvab enesele tehtud olevat. Nõidus on üks pettus, selle targa kunst on tühine. Sa oled ju kuulnud, kust need haigused ja valud tulevad, mõistagi ilmast, ehk hooletusest, ehk kurjast elust; ehk nemad hakkavad sinu külge kui sa teise tõbise ligi tuled nõnda kui kärn, pahatõbi, ruged ning muud; ehk Jumal paneb neid oa tahtmise järele sinu peale." (lk 5-6)
Arsti ramat pakub hulgaliselt nõuandeid erinevate tõbede vastu. Mõned neist on ajatud ja kehtivad tänagi. Näiteks soovitatakse palavikus olles palju juua. Samas suur osa ravitsemise põhimõtetest on lootusetult aegunud. Esimesena tuli siinkohal meelde soovitus, kuidas võidelda sooleusside vastu.
"See kolmas sugu usse on pisikesed valged kui linaluud, need on kõige enamasti lastel pärakasoole sees. nemad sügelevad mõnikord nõnda et lapsed hakkavad kogemata kisendama ning ei tea mitte, mis via neil on. Võta üs väike tükk seapekki, pista seda tagant sisse, pane üks väike pael peki külge, et sa seda võid jälle välja tõmmata. Need pisikesed ussid hakkavad siis selle seapeki külge. Kui sa võiksid kanepiõli ehk poolmõli putkega lapsele tagant sisse pumbata (klisterida), siis need ussid surevad seest." (lk 57-58)
Raamatus on põhjalik nõuannete kogu ämmaemandatele, kuidas sünnitust vastu võtta. Viimased paarkümmend lehekülge võtab aga enda alla õpetus, kuidas tohterdada hobuseid, veiseid ja muid pudulojuseid.
Raamat sisaldab hulgaliselt retsepte, mis täna ilmselt ei päde. Küll aga tasub järele proovida mõningaid karastusjooke, mida Wilde soovitab palaviku maandamiseks. Olgu mõned neist siinkohal lahti kirjutatud.
"Üks jook, mida tõbised peavad jooma
Võta kolm peotäit otra või kaera, pese need tolmust puhtaks, vala kaks toopi vett peale, keeda seda küttetule ääres seni, kuni vilja terad lõhkuvad. Nüüd kurna seda läbi kaltsu. Palu mõisast ehk osta apteegist üks triiki lusika täis salpeetrit ja pane seda selle läbikurnatud vee sisse, kui see alles palav on. Siis see salpeeter sulab tema sees. Kui sa tahad, siis sa võid juurde panna ka üks ehk kaks lusikatäit mett, lase seda natuke sulada vee sees tule ääres. /.../ Kui sul ei ole salpeetrit, siis pruugi seda paljast odra-vett". (lk 12)"
"Need kuremarjad on vga head joogi tarvis, eriti need, mis siis korjatakse kui viimne lumi on maa peal kevadel. Korja ning vajuta neid, seda vett, mis välja vajutatakse, keeda pisut paksuks, hoia seda ühe kinnipantud pudeli sees külmas paigas ehk maa all. Sinna võid ka pisut mett juurde panna kui sa seda keedad. Sellest keedetud marja veest vala pisut külma vee sisse, et ta hapuks jääb, siis on sul üks hea jook valmis. Kui sul on värskeid kuremarju, siis võta neid, need on veel paremad. Vajuta neid ning sega seda vedelat, mis välja vajutati külma veega. Seesama kuremarja jook kustutab janu ning jahutab su südant, mis sul nõrk on." (lk 16-17)
Kolmanda joogi valmistamiseks soovitab Wilde minna mõisa ja tuua sealt viinaäädikat. Äädikas tuleb segada külma vee sisse ja valmib hapukas jook.
Mida öelda lõpetuseks. Sellel raamatul on kaks mõõdet. Ühelt poolt on see pesuehtne käsiraamat maarahvale võitluses igasuguste haiguste ja tervisehädade vastu. Teisalt peegeldub selles Wilde hoolivus maarahva vastu. Wildele läheb korda see, et ka see osa elanikkonnast, kes peab päevast-päeva rügama pärisorjatööd, oleks terve ja tugev. Siin võime taas rääkida sellest, et Wilde jaoks olid kõik jumala ees võrdsed. Nõnda, nagu haigestusid ja said ravi saksad, nii oli igati loomulik, et ka maarahvas sai oma tõvedele lohutust ja parandust.
Mõneti huvitavad olid ka need kohad, kus Wilde soovitab ravimeid ja mitmesuguseid tarvilikke rohupulbreid küsida mõisast. Ilmselt oli selline käitumismall suht levinud. See omakorda lubab oletada, et mõisnike ja maarahva suhe ei pruukinud olla alati käärivalt terav. Mõis oli siiski koht, kus talurahvas võis oma hädadele ka abi saada.
Nii nagu "Lühhikeses Öppetuses" kohtame ka siin alustuseks osutusi pärisorjade hulgas levinud tohterdamisnippidele. Iseäranis kriitiline on Wilde talurahva hulgas levinud hoolimatuse suhtes.
"See taevane valitseja küll läkitab oma ilma ja sellega ka tõved," kirjutab Wilde sissejuhatavs peatükis, "aga mõnikord saab inimene tõbiseks oma enese süü läbi, kui tema liiaste sööb ehk joob, kui tema ei kata oma ihu nii palju kui tarvis külma vastu, ehk kui tema öösel väga külmaks jääb; sest niisuguste kommete läbi läheb ihu nõrgaks et tema ei jõua vastu pidada kui kurjad ilmad tulevad."
"Arsti ramatust" leiame vihjeid ka maarahva hulgas levinud käitumismustri kohta.
"Meie kohus on, et meie hoolt kanname oma ihu ja oma tervise eest. Seepärast ära mine mitte külma kätte särgi väel: Ehk sa arvad, et üks klaas viina ning üks soe saun sind varsti jälle aitab? Ei mitte; Kange luuvalu sees võid sa küll kümme korda sauna minna, siiski see valu ei anna mitte järele. /.../
/märkus: siin võime kohata mõttepeegeldusi Hippokratese ühest olulisimast teosest "Õhust, veest ja maakohtadest". "See, kes arstiteadusele õige uurimisviisiga läheneda tahab, peab eeskätt aastaajad vaatluse alla võtma ja uurima, mis võim neist igaühel on. Neis pole ju muide midagi sarnast, ja kuna nad üksteisest väga erinevad, siis puutuvad asjasse ka mitmesugused muutused, mis nendega kaasas käivad. Peale selle tuleb aga arvestada ka külmi ilmu ja tuuli, eriti neid, mis igale paikkonnale omased on. Niisiis peab võõrasse linna jõudnu selle asukoha uurimise endale mureks võtma, et teada saada, kuidas see asetab tuulte ja ilmakaarte suhtes jne" - tsiteeritud K.E. von Baeri doktoritöös "Eestlaste endeemilised haigused"/
Mõni arvab oma haigused ühest kurjast asemest tulevat, kus tema seisis enk magas, selle mõtte juures on palju ebausku ning rumalust. Küll see on tõsi, kui sa magad selle voodis, kell on kuritõbi, kõhutõbi ehk kärnad küljes, ehk kui sina niisugusega koos saunas vihtled, siis teise tõbi võib peagi sinu külge hakata. Ka siis kui sa kaua tule käes seisad ehk niiske aseme peal magad, siis võib sulle küll sellest valu tulla. Aga muidu ära karda mitte maast tõbiseks jääda.
Teised mõtlevad esenesele tehtud olevat kui nemad suurt valu tunnevad. Vaene, miks sa seda mõtled? See nõid, keda sa kardad, on inimene kui sina, temal tulevad haigused nõnda kui sulle, ning surm kisub teda ära nõnda kui sind. Kui temal oleks see võim sind ära teha ning sinu peale valu lükata, miks ta ei mõsita ennast ise valust päästa? Eks sa ei näe mitte, et ka see kõigekavalam tark mõnikord sedasama valu tunneb, mis üks vaene rumal arvab enesele tehtud olevat. Nõidus on üks pettus, selle targa kunst on tühine. Sa oled ju kuulnud, kust need haigused ja valud tulevad, mõistagi ilmast, ehk hooletusest, ehk kurjast elust; ehk nemad hakkavad sinu külge kui sa teise tõbise ligi tuled nõnda kui kärn, pahatõbi, ruged ning muud; ehk Jumal paneb neid oa tahtmise järele sinu peale." (lk 5-6)
Arsti ramat pakub hulgaliselt nõuandeid erinevate tõbede vastu. Mõned neist on ajatud ja kehtivad tänagi. Näiteks soovitatakse palavikus olles palju juua. Samas suur osa ravitsemise põhimõtetest on lootusetult aegunud. Esimesena tuli siinkohal meelde soovitus, kuidas võidelda sooleusside vastu.
"See kolmas sugu usse on pisikesed valged kui linaluud, need on kõige enamasti lastel pärakasoole sees. nemad sügelevad mõnikord nõnda et lapsed hakkavad kogemata kisendama ning ei tea mitte, mis via neil on. Võta üs väike tükk seapekki, pista seda tagant sisse, pane üks väike pael peki külge, et sa seda võid jälle välja tõmmata. Need pisikesed ussid hakkavad siis selle seapeki külge. Kui sa võiksid kanepiõli ehk poolmõli putkega lapsele tagant sisse pumbata (klisterida), siis need ussid surevad seest." (lk 57-58)
Raamatus on põhjalik nõuannete kogu ämmaemandatele, kuidas sünnitust vastu võtta. Viimased paarkümmend lehekülge võtab aga enda alla õpetus, kuidas tohterdada hobuseid, veiseid ja muid pudulojuseid.
Raamat sisaldab hulgaliselt retsepte, mis täna ilmselt ei päde. Küll aga tasub järele proovida mõningaid karastusjooke, mida Wilde soovitab palaviku maandamiseks. Olgu mõned neist siinkohal lahti kirjutatud.
"Üks jook, mida tõbised peavad jooma
Võta kolm peotäit otra või kaera, pese need tolmust puhtaks, vala kaks toopi vett peale, keeda seda küttetule ääres seni, kuni vilja terad lõhkuvad. Nüüd kurna seda läbi kaltsu. Palu mõisast ehk osta apteegist üks triiki lusika täis salpeetrit ja pane seda selle läbikurnatud vee sisse, kui see alles palav on. Siis see salpeeter sulab tema sees. Kui sa tahad, siis sa võid juurde panna ka üks ehk kaks lusikatäit mett, lase seda natuke sulada vee sees tule ääres. /.../ Kui sul ei ole salpeetrit, siis pruugi seda paljast odra-vett". (lk 12)"
"Need kuremarjad on vga head joogi tarvis, eriti need, mis siis korjatakse kui viimne lumi on maa peal kevadel. Korja ning vajuta neid, seda vett, mis välja vajutatakse, keeda pisut paksuks, hoia seda ühe kinnipantud pudeli sees külmas paigas ehk maa all. Sinna võid ka pisut mett juurde panna kui sa seda keedad. Sellest keedetud marja veest vala pisut külma vee sisse, et ta hapuks jääb, siis on sul üks hea jook valmis. Kui sul on värskeid kuremarju, siis võta neid, need on veel paremad. Vajuta neid ning sega seda vedelat, mis välja vajutati külma veega. Seesama kuremarja jook kustutab janu ning jahutab su südant, mis sul nõrk on." (lk 16-17)
Kolmanda joogi valmistamiseks soovitab Wilde minna mõisa ja tuua sealt viinaäädikat. Äädikas tuleb segada külma vee sisse ja valmib hapukas jook.
Mida öelda lõpetuseks. Sellel raamatul on kaks mõõdet. Ühelt poolt on see pesuehtne käsiraamat maarahvale võitluses igasuguste haiguste ja tervisehädade vastu. Teisalt peegeldub selles Wilde hoolivus maarahva vastu. Wildele läheb korda see, et ka see osa elanikkonnast, kes peab päevast-päeva rügama pärisorjatööd, oleks terve ja tugev. Siin võime taas rääkida sellest, et Wilde jaoks olid kõik jumala ees võrdsed. Nõnda, nagu haigestusid ja said ravi saksad, nii oli igati loomulik, et ka maarahvas sai oma tõvedele lohutust ja parandust.
Mõneti huvitavad olid ka need kohad, kus Wilde soovitab ravimeid ja mitmesuguseid tarvilikke rohupulbreid küsida mõisast. Ilmselt oli selline käitumismall suht levinud. See omakorda lubab oletada, et mõisnike ja maarahva suhe ei pruukinud olla alati käärivalt terav. Mõis oli siiski koht, kus talurahvas võis oma hädadele ka abi saada.
Wednesday, June 16, 2010
Suhted Johann Georg Eiseniga
Järgnevalt püüan veidi piiluda Wilde ja Johann Georg Eisen von Schwartzenbergi suhetesse. Viimane on tuntud vahest kõige teravama pärisorjuse kriitikuna 18. sajandi Liivimaal. Andmaks põgusat ülevaadet Eiseni eluloost, kasutan Eesti vanema kirjanduse digitaalset tekstikogu "Eeva".
Halle ülikoolis (1737–40) teoloogiat, meditsiini, ravimtaimeteadust ja kameralistikat õppinud Eiseni tuli 1741. aastal Liivimaale, millel oli saksa tudengite seas omamoodi „piimamägede ja pudrujõgede maa“ kuulsus, kus koduõpetajana oli kerge vaevaga võimalik kiirelt haljale oksale jõuda. Esimesed neli aastat õpetas ta Avinurmes (Awwinorm) perekond Skoghi lapsi ja kuigi raha reisiks oli juba olemas, võttis ta vastu Torma-Lohusuu (Torma-Lohusu) pastorikoha (1745–75).
Eiseni tegevus Tormas oli äärmiselt mitmekesine. Ta rajas uue kirikuhoone, tegi suuri jõupingutusi kirjaoskuse levitamiseks kihelkonnas, propageeris rõugetevastast kaitsepookimist sõnas ja teos, kirjutas käsikirja jäänud eestikeelse aiapidamiskäsiraamatu, leiutas uudse kuivkonserveerimisviisi, mille tutvustus tõlgiti mitmetesse võõrkeeltesse (vene, poola, rootsi, inglise, hispaania) ja pani paberile rea pärisorjusevastaseid kirjutisi, millest enamik trükki siiski ei jõudnud.
Peter Ernst Wilde ja Johann Georg Eisen ei olnud üksnes mõttekaaslased. Nad puutusid kokku ka igapäevaelus. Eiseni nime leiame Peter Ernst Wilde esimese poja ristsetelt. Eisen avaldas üht-teist Wilde trükikojas. Kokkupuutepunkte oli teisigi. Ka ametialaselt - olid ju mõlemad arstikunsti asjatundjad.
1998. aastal ilmus Roger Bartletti ja Erich Donnerti sulest valik Eiseni kirjutistest "Johann Georg Eisen (1717-1779). Ausgewählte Schriften. Deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft in Russischen Reich."
Raamatu indeksist leiame viiteid Peter Ernst Wildele üheteistkümnest kohast. Igaüks neist sisaldab killukesi kahe valgustusajastu mõttekaaslase kokkupuutepunktidest. Alustuseks mainivad valiku koostajad, et Wilde ja Eisen olid tuttavad ja pärisorjuse vastased kaasvõitlejad. Lisaks olid mõlemad rõugete vatsase vaktsineerimise eestkihutajad.
Samal ajal, kui Eisen püüdis Liivimaa kindralkuberneri George Browne toel viia Liivimaal läbi süstemaatilist kaitsepookimist rõugete vastu, avaldas Wilde Oberpahlenis mõtteid, kuidas kõige tõhusamalt variolatsiooni läbi viia. Variolatsiooni korral kanti nakatunud inimestelt võetud rõugelima üle mitte-nakatunud inimestele, mis põhjustas tavaliselt kerge haigestumise ning seejärel kestva immuunsuse. Tegemist oli mõneti riskantse ettevõtmisega. Variolatsioon aitas küll võidelda rõugee vastu, kuid see võis endaga tuua kaasa ka epideemiapuhangu. Just viimase tõttu loobuti rõugetega "nakatamisest" 1780. aastate paiku.
Ei saa öelda, et Eiseni ja Wilde arusaamad arstikunstist oleksid alati ühtinud. Mõningad lahkhelid ilmnesid 1760ndate lõpus, pärast seda, kui Wilde sulest ilmus 1768. aastal trükis "Discours über die Dimsdalsche Art, die Blattern einzuprofen". Eisen kritiseerib Wildet kirjas Gadebuschile 31. juulist 1769. "Te peaksite lugema Dr Wilde käsitlust rõugete panemisest. Pfui. Olen arvanud, et idee rõugebakterite viimisest emaüska kuulub mulle, aga nüüd ütleb Wilde kogu maailmale, et tema seda mulle teada andnud on".
Samas annab Eisen mõista, et ta ei ole huvitatud kisklemisest autoriõiguste üle, sest esmatähtis on kasu, mida inimene sellest avastusest saab. Küll aga väljendab ta pettumust. "See on ilmselgelt ebaõiglane, et ta võtab mult selle pookimisviisi au, millest esimesena kirjas proua Montaguele kirjutasin.
Oluliseks Eiseni ja Wilde kokkupuutekohaks oli Kuningamäe trükikoda. 1772. aastal ilmus siin suisa neli Eiseni teost "Die Kunst alle Küchenkräuter und Wurzeln zu trocknen" (Supijuurikate kuivatamise kunst), "Unterricht, wie man Bäume versetzer soll" (Õpetus, kuidas puid ümber istutama peab), "Fortgesetzer Unterricht von Bäumen" (Jätkuõpetus puudest) ja "Zweite Fortsetzung des Unterrichts von Bäumen" (Teine jätk puude õpetusest).
Halle ülikoolis (1737–40) teoloogiat, meditsiini, ravimtaimeteadust ja kameralistikat õppinud Eiseni tuli 1741. aastal Liivimaale, millel oli saksa tudengite seas omamoodi „piimamägede ja pudrujõgede maa“ kuulsus, kus koduõpetajana oli kerge vaevaga võimalik kiirelt haljale oksale jõuda. Esimesed neli aastat õpetas ta Avinurmes (Awwinorm) perekond Skoghi lapsi ja kuigi raha reisiks oli juba olemas, võttis ta vastu Torma-Lohusuu (Torma-Lohusu) pastorikoha (1745–75).
Eiseni tegevus Tormas oli äärmiselt mitmekesine. Ta rajas uue kirikuhoone, tegi suuri jõupingutusi kirjaoskuse levitamiseks kihelkonnas, propageeris rõugetevastast kaitsepookimist sõnas ja teos, kirjutas käsikirja jäänud eestikeelse aiapidamiskäsiraamatu, leiutas uudse kuivkonserveerimisviisi, mille tutvustus tõlgiti mitmetesse võõrkeeltesse (vene, poola, rootsi, inglise, hispaania) ja pani paberile rea pärisorjusevastaseid kirjutisi, millest enamik trükki siiski ei jõudnud.
Peter Ernst Wilde ja Johann Georg Eisen ei olnud üksnes mõttekaaslased. Nad puutusid kokku ka igapäevaelus. Eiseni nime leiame Peter Ernst Wilde esimese poja ristsetelt. Eisen avaldas üht-teist Wilde trükikojas. Kokkupuutepunkte oli teisigi. Ka ametialaselt - olid ju mõlemad arstikunsti asjatundjad.
1998. aastal ilmus Roger Bartletti ja Erich Donnerti sulest valik Eiseni kirjutistest "Johann Georg Eisen (1717-1779). Ausgewählte Schriften. Deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft in Russischen Reich."
Raamatu indeksist leiame viiteid Peter Ernst Wildele üheteistkümnest kohast. Igaüks neist sisaldab killukesi kahe valgustusajastu mõttekaaslase kokkupuutepunktidest. Alustuseks mainivad valiku koostajad, et Wilde ja Eisen olid tuttavad ja pärisorjuse vastased kaasvõitlejad. Lisaks olid mõlemad rõugete vatsase vaktsineerimise eestkihutajad.
Samal ajal, kui Eisen püüdis Liivimaa kindralkuberneri George Browne toel viia Liivimaal läbi süstemaatilist kaitsepookimist rõugete vastu, avaldas Wilde Oberpahlenis mõtteid, kuidas kõige tõhusamalt variolatsiooni läbi viia. Variolatsiooni korral kanti nakatunud inimestelt võetud rõugelima üle mitte-nakatunud inimestele, mis põhjustas tavaliselt kerge haigestumise ning seejärel kestva immuunsuse. Tegemist oli mõneti riskantse ettevõtmisega. Variolatsioon aitas küll võidelda rõugee vastu, kuid see võis endaga tuua kaasa ka epideemiapuhangu. Just viimase tõttu loobuti rõugetega "nakatamisest" 1780. aastate paiku.
Ei saa öelda, et Eiseni ja Wilde arusaamad arstikunstist oleksid alati ühtinud. Mõningad lahkhelid ilmnesid 1760ndate lõpus, pärast seda, kui Wilde sulest ilmus 1768. aastal trükis "Discours über die Dimsdalsche Art, die Blattern einzuprofen". Eisen kritiseerib Wildet kirjas Gadebuschile 31. juulist 1769. "Te peaksite lugema Dr Wilde käsitlust rõugete panemisest. Pfui. Olen arvanud, et idee rõugebakterite viimisest emaüska kuulub mulle, aga nüüd ütleb Wilde kogu maailmale, et tema seda mulle teada andnud on".
Samas annab Eisen mõista, et ta ei ole huvitatud kisklemisest autoriõiguste üle, sest esmatähtis on kasu, mida inimene sellest avastusest saab. Küll aga väljendab ta pettumust. "See on ilmselgelt ebaõiglane, et ta võtab mult selle pookimisviisi au, millest esimesena kirjas proua Montaguele kirjutasin.
Oluliseks Eiseni ja Wilde kokkupuutekohaks oli Kuningamäe trükikoda. 1772. aastal ilmus siin suisa neli Eiseni teost "Die Kunst alle Küchenkräuter und Wurzeln zu trocknen" (Supijuurikate kuivatamise kunst), "Unterricht, wie man Bäume versetzer soll" (Õpetus, kuidas puid ümber istutama peab), "Fortgesetzer Unterricht von Bäumen" (Jätkuõpetus puudest) ja "Zweite Fortsetzung des Unterrichts von Bäumen" (Teine jätk puude õpetusest).
Tuesday, June 8, 2010
Wilde trükikojas ilmunud teoste loetelu
1998. aastal kaitses Kairit Tsäro Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna infoteaduste osakonnas bakalaureusetöö “Valgustusaja esiklaps – Põltsamaa trükikoda.” Liivi Aarma juhendamisel valminud töö väärtuslikemaks osaks on loetelu 18. sajandi teisel poolel Põltsamaa trükikojas ilmunud väljaannetest. Meenutagem, trükikoja rajajaks ja omanikuks oli Peter Ernst Wilde.
Wilde trükikoda alustas tegevust 1766. aasta sügisel. Tinglikult võime pidada trükikoja sünnipäevaks 28. oktoobrit, mil ilmus teadaandmine (Bekantmachung) trükikoja rajamisest Põltsamaa lähistele. Teadaandmisele järgnesid arstiteaduslikud raamatud ja ajakirjad, hiljem ka teisi teoseid.
Toon siinkohal ära loetelu nendest trükistest, mis Tsäro bakalaureusetöös mainimist leidnud ja mis ilmunud Põltsamaa trükikojas enne selle põlemist (1766-1773). Lisaks on siin esitatud loetelu töödest, mille autoriks on olnud Wilde, kuid mis on ilmunud pärast 1782. aastat, mil Lauw põlenud trükoja uuesti üles ehitas.
1. Bekantmachung. [Hrsg. P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, den 28sten October.1766
2. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft. [von P.E.Wilde] Schloss Oberpahlen, den 1sten November 1766
"Allgemeines schriftsteller- und gelehrten-lexikon der provinzen Livland, Esthland und Kurland--Nachträge und fortsetzungen", mille on välja andnud Johann Friedrich von Recke, Theodor Beise ja Karl Eduard Napiersky, teatab kahest hilisemast kordustrükist. Kolmas kordustrükk olevat ilmunud Tartus 1793. aastal M. Grenziuse väljaandel.
3. Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi inimeste kui ka weiste haiguste ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna haiguste jures. Selle kõrvas on weel muud head noud, opetussed ning maenitsused leida, keik meie Eesti rahwa kassuks ning siggidusseks üllespantud. [P.E.Wilde, tlk A.W.Hupel]
4. [Segius (Sege), Johann Jakob]. Haematologia sacra: das ist Meditationen und heilige Betrachnungen unseren überaus köstlichen und hochtheuern Lösegeldes, welches ist das kräftige Blut des hochgelobten Sohnes Gottes und unseres herzgeliebten Heilands Jesus Cristi einfältig aufgesetst und mit angehängten beweglichen Seutzern zu Nutze, Trost und Ergötzlichkeit aller Jesus- und dessen Blutliebhabern, herausgeben sammt einem dreifachen Register.[von J.O.Segius]. Schloss Oberpahlen, 1767
5. Latweeschu Ahrste jeb ihsa mahziba no tahm wahjibahm in no schahs femmes fahlehm, ar kurrahm zilwekus un lohpus warr ahsteht un issahsohlt. Ar daschu zittu labbu sinnu un padohmu, teem Widsemneekeem un Kursemneekeem par labbu sarakstihts un Drikkos isdohts. [P.E.Wilde, tlk ja toim J. Lange] – Oberpahlen 1768
6. Discours über die Dimsdalsche Art, die Blattern einzuprofen. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, 1768
7. Bey der feyerlichen Eheverbindung des Hochenden Herrn Herrn Jacob Ehwald Buschund Arendators der Güter Kalliküll und Tapich wie auch des Gutes Ober Köllniz mit der Hochedelgebohrenen Jungfer Anna Dorothea des weyland Hochedelgebohrenen und hochgelahrten Herrn Herrn L.G.J. Mylius der kantserlichen Stadt Dorpat hochverordneten Syndicus zwyten Madmoisell Tochter welche den 26 November 1769 daselbst vernügt vollzogen wurde suchte durch gegenwärtigen Besuch eines Schäffer – Gedichtes seine Ergebenheit zu bezeugen des Herrn Bräutigams whole Kannter Freund. – Schloss Oberpahlen, 1769
8. Bey dem Danctwart und Sennenbergschen Hochzets-hefte welches am 22sten Julii 1770 in Dorpat vernügt begangen wurde, widmete gegenwärtiges Hirtenlied dem werthen Brautpaare ein ergebendes Freund und Diener. Schloss Oberpahlen, 1770
9. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen 1770
10. Lief- und curländische Abhandlungen von der Landwirtschaft. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen 1770
11. Von der Liefländischen Pferdezucht und einige Berichte. [Von P.E.Wilde], Oberpahlen, 1770
12. Arsti ramat nende juhhatamiseks kes tahavad többed ärraarvada ning parrandada. [P.E.Wilde, tlk A.W.Hupel]. Poltsamal, 1771
13. Auszug aus dem Landarzt und den Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft. [P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, 1771
14. Die Kunst alle Küchenkräuter und Wurzeln zu trocknen, und in Kartuse zu verpacken; um dadurch ein neues Nachrungsmittel anzuzeigen [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772
15. Unterricht, wie man Bäume versetzer soll. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772
16. Fortgesetzer Unterricht von Bäumen. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772
17. Zweite Fortsetzung des Unterrichts von Bäumen. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772
18. Volständiges Lettisches Lexicon, samt angezeigten verschiedenen Provinzialdialekten in Lief- und Kurland. Deutsch-Lettisches Theil. [von J.Lange]. Schloss Oberpahlen, 1772
19. Öppetus kuida wisi pölle wiin tehhakse. [Friedrich Wilhelm von Si(e)vers]. Oberpahlen 1772
20. Unterricht wie man Bäume versetzen soll. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1773
21. Lettisch-Deutscher Theil des vollständigen lettischen Lexici, darinnen nicht nur sämmtliche Stammwörter dieser Sprache sammt ihrem Abstämmlinger, sondern auch die seltene, nur in gewissen Gegenden gebräuliche Wörter zum Nachschlagen angezeigt werden. [von J. Lange] Schloss Oberpahlen 1773
22. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft, [von P.E.Wilde, 1770. aasta väljaande kordustrükk]. Schloss Oberpahlen 1782
23. Freundschaftliche Erinnerungen an einem jungen Menschen, der jetzt in die grosse Welt kömmt. [von P.E.Wilde], Põltsamaa 1782
24. Die Kriegswissenschaft für junge Leute, welche in den Soldatenstand treten wollen, Ehrsten Theil. [Von P.E.Wilde] Põltsamaa 1783
Wilde trükikoda alustas tegevust 1766. aasta sügisel. Tinglikult võime pidada trükikoja sünnipäevaks 28. oktoobrit, mil ilmus teadaandmine (Bekantmachung) trükikoja rajamisest Põltsamaa lähistele. Teadaandmisele järgnesid arstiteaduslikud raamatud ja ajakirjad, hiljem ka teisi teoseid.
Toon siinkohal ära loetelu nendest trükistest, mis Tsäro bakalaureusetöös mainimist leidnud ja mis ilmunud Põltsamaa trükikojas enne selle põlemist (1766-1773). Lisaks on siin esitatud loetelu töödest, mille autoriks on olnud Wilde, kuid mis on ilmunud pärast 1782. aastat, mil Lauw põlenud trükoja uuesti üles ehitas.
1. Bekantmachung. [Hrsg. P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, den 28sten October.1766
2. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneywissenschaft. [von P.E.Wilde] Schloss Oberpahlen, den 1sten November 1766
"Allgemeines schriftsteller- und gelehrten-lexikon der provinzen Livland, Esthland und Kurland--Nachträge und fortsetzungen", mille on välja andnud Johann Friedrich von Recke, Theodor Beise ja Karl Eduard Napiersky, teatab kahest hilisemast kordustrükist. Kolmas kordustrükk olevat ilmunud Tartus 1793. aastal M. Grenziuse väljaandel.
3. Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi inimeste kui ka weiste haiguste ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna haiguste jures. Selle kõrvas on weel muud head noud, opetussed ning maenitsused leida, keik meie Eesti rahwa kassuks ning siggidusseks üllespantud. [P.E.Wilde, tlk A.W.Hupel]
4. [Segius (Sege), Johann Jakob]. Haematologia sacra: das ist Meditationen und heilige Betrachnungen unseren überaus köstlichen und hochtheuern Lösegeldes, welches ist das kräftige Blut des hochgelobten Sohnes Gottes und unseres herzgeliebten Heilands Jesus Cristi einfältig aufgesetst und mit angehängten beweglichen Seutzern zu Nutze, Trost und Ergötzlichkeit aller Jesus- und dessen Blutliebhabern, herausgeben sammt einem dreifachen Register.[von J.O.Segius]. Schloss Oberpahlen, 1767
5. Latweeschu Ahrste jeb ihsa mahziba no tahm wahjibahm in no schahs femmes fahlehm, ar kurrahm zilwekus un lohpus warr ahsteht un issahsohlt. Ar daschu zittu labbu sinnu un padohmu, teem Widsemneekeem un Kursemneekeem par labbu sarakstihts un Drikkos isdohts. [P.E.Wilde, tlk ja toim J. Lange] – Oberpahlen 1768
6. Discours über die Dimsdalsche Art, die Blattern einzuprofen. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, 1768
7. Bey der feyerlichen Eheverbindung des Hochenden Herrn Herrn Jacob Ehwald Buschund Arendators der Güter Kalliküll und Tapich wie auch des Gutes Ober Köllniz mit der Hochedelgebohrenen Jungfer Anna Dorothea des weyland Hochedelgebohrenen und hochgelahrten Herrn Herrn L.G.J. Mylius der kantserlichen Stadt Dorpat hochverordneten Syndicus zwyten Madmoisell Tochter welche den 26 November 1769 daselbst vernügt vollzogen wurde suchte durch gegenwärtigen Besuch eines Schäffer – Gedichtes seine Ergebenheit zu bezeugen des Herrn Bräutigams whole Kannter Freund. – Schloss Oberpahlen, 1769
8. Bey dem Danctwart und Sennenbergschen Hochzets-hefte welches am 22sten Julii 1770 in Dorpat vernügt begangen wurde, widmete gegenwärtiges Hirtenlied dem werthen Brautpaare ein ergebendes Freund und Diener. Schloss Oberpahlen, 1770
9. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen 1770
10. Lief- und curländische Abhandlungen von der Landwirtschaft. [von P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen 1770
11. Von der Liefländischen Pferdezucht und einige Berichte. [Von P.E.Wilde], Oberpahlen, 1770
12. Arsti ramat nende juhhatamiseks kes tahavad többed ärraarvada ning parrandada. [P.E.Wilde, tlk A.W.Hupel]. Poltsamal, 1771
13. Auszug aus dem Landarzt und den Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft. [P.E.Wilde]. Schloss Oberpahlen, 1771
14. Die Kunst alle Küchenkräuter und Wurzeln zu trocknen, und in Kartuse zu verpacken; um dadurch ein neues Nachrungsmittel anzuzeigen [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772
15. Unterricht, wie man Bäume versetzer soll. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772
16. Fortgesetzer Unterricht von Bäumen. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772
17. Zweite Fortsetzung des Unterrichts von Bäumen. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1772
18. Volständiges Lettisches Lexicon, samt angezeigten verschiedenen Provinzialdialekten in Lief- und Kurland. Deutsch-Lettisches Theil. [von J.Lange]. Schloss Oberpahlen, 1772
19. Öppetus kuida wisi pölle wiin tehhakse. [Friedrich Wilhelm von Si(e)vers]. Oberpahlen 1772
20. Unterricht wie man Bäume versetzen soll. [von J.G. Eisen von Schwarzenberg]. Schloss Oberpahlen, 1773
21. Lettisch-Deutscher Theil des vollständigen lettischen Lexici, darinnen nicht nur sämmtliche Stammwörter dieser Sprache sammt ihrem Abstämmlinger, sondern auch die seltene, nur in gewissen Gegenden gebräuliche Wörter zum Nachschlagen angezeigt werden. [von J. Lange] Schloss Oberpahlen 1773
22. Liefländische Abhandlungen von der Arzeneiwissenschaft, [von P.E.Wilde, 1770. aasta väljaande kordustrükk]. Schloss Oberpahlen 1782
23. Freundschaftliche Erinnerungen an einem jungen Menschen, der jetzt in die grosse Welt kömmt. [von P.E.Wilde], Põltsamaa 1782
24. Die Kriegswissenschaft für junge Leute, welche in den Soldatenstand treten wollen, Ehrsten Theil. [Von P.E.Wilde] Põltsamaa 1783
Subscribe to:
Posts (Atom)