Mõtteid Wilde "Arsti ramatust"

1771. aastal nägi Kuningamäe trükikojas valgust Wilde raamat rahvameditsiini põhitõdedest. Raamat kandis pealkirja "Arsti ramat". Selle pani eesti keelde ümber August Wilhelm Hupel. 162-leheküljeline raamat oli mõeldud eeskätt maarahvale, et see end paremini ravitseda mõistaks ning paljuski ebausul ja nõiatarkusel põhinevast arstimisest loobuks.

Nii nagu "Lühhikeses Öppetuses" kohtame ka siin alustuseks osutusi pärisorjade hulgas levinud tohterdamisnippidele. Iseäranis kriitiline on Wilde talurahva hulgas levinud hoolimatuse suhtes.

"See taevane valitseja küll läkitab oma ilma ja sellega ka tõved," kirjutab Wilde sissejuhatavs peatükis, "aga mõnikord saab inimene tõbiseks oma enese süü läbi, kui tema liiaste sööb ehk joob, kui tema ei kata oma ihu nii palju kui tarvis külma vastu, ehk kui tema öösel väga külmaks jääb; sest niisuguste kommete läbi läheb ihu nõrgaks et tema ei jõua vastu pidada kui kurjad ilmad tulevad."

"Arsti ramatust" leiame vihjeid ka maarahva hulgas levinud käitumismustri kohta.

"Meie kohus on, et meie hoolt kanname oma ihu ja oma tervise eest. Seepärast ära mine mitte külma kätte särgi väel: Ehk sa arvad, et üks klaas viina ning üks soe saun sind varsti jälle aitab? Ei mitte; Kange luuvalu sees võid sa küll kümme korda sauna minna, siiski see valu ei anna mitte järele. /.../

/märkus: siin võime kohata mõttepeegeldusi Hippokratese ühest olulisimast teosest "Õhust, veest ja maakohtadest". "See, kes arstiteadusele õige uurimisviisiga läheneda tahab, peab eeskätt aastaajad vaatluse alla võtma ja uurima, mis võim neist igaühel on. Neis pole ju muide midagi sarnast, ja kuna nad üksteisest väga erinevad, siis puutuvad asjasse ka mitmesugused muutused, mis nendega kaasas käivad. Peale selle tuleb aga arvestada ka külmi ilmu ja tuuli, eriti neid, mis igale paikkonnale omased on. Niisiis peab võõrasse linna jõudnu selle asukoha uurimise endale mureks võtma, et teada saada, kuidas see asetab tuulte ja ilmakaarte suhtes jne" - tsiteeritud K.E. von Baeri doktoritöös "Eestlaste endeemilised haigused"/

Mõni arvab oma haigused ühest kurjast asemest tulevat, kus tema seisis enk magas, selle mõtte juures on palju ebausku ning rumalust. Küll see on tõsi, kui sa magad selle voodis, kell on kuritõbi, kõhutõbi ehk kärnad küljes, ehk kui sina niisugusega koos saunas vihtled, siis teise tõbi võib peagi sinu külge hakata. Ka siis kui sa kaua tule käes seisad ehk niiske aseme peal magad, siis võib sulle küll sellest valu tulla. Aga muidu ära karda mitte maast tõbiseks jääda.

Teised mõtlevad esenesele tehtud olevat kui nemad suurt valu tunnevad. Vaene, miks sa seda mõtled? See nõid, keda sa kardad, on inimene kui sina, temal tulevad haigused nõnda kui sulle, ning surm kisub teda ära nõnda kui sind. Kui temal oleks see võim sind ära teha ning sinu peale valu lükata, miks ta ei mõsita ennast ise valust päästa? Eks sa ei näe mitte, et ka see kõigekavalam tark mõnikord sedasama valu tunneb, mis üks vaene rumal arvab enesele tehtud olevat. Nõidus on üks pettus, selle targa kunst on tühine. Sa oled ju kuulnud, kust need haigused ja valud tulevad, mõistagi ilmast, ehk hooletusest, ehk kurjast elust; ehk nemad hakkavad sinu külge kui sa teise tõbise ligi tuled nõnda kui kärn, pahatõbi, ruged ning muud; ehk Jumal paneb neid oa tahtmise järele sinu peale." (lk 5-6)

Arsti ramat pakub hulgaliselt nõuandeid erinevate tõbede vastu. Mõned neist on ajatud ja kehtivad tänagi. Näiteks soovitatakse palavikus olles palju juua. Samas suur osa ravitsemise põhimõtetest on lootusetult aegunud. Esimesena tuli siinkohal meelde soovitus, kuidas võidelda sooleusside vastu.

"See kolmas sugu usse on pisikesed valged kui linaluud, need on kõige enamasti lastel pärakasoole sees. nemad sügelevad mõnikord nõnda et lapsed hakkavad kogemata kisendama ning ei tea mitte, mis via neil on. Võta üs väike tükk seapekki, pista seda tagant sisse, pane üks väike pael peki külge, et sa seda võid jälle välja tõmmata. Need pisikesed ussid hakkavad siis selle seapeki külge. Kui sa võiksid kanepiõli ehk poolmõli putkega lapsele tagant sisse pumbata (klisterida), siis need ussid surevad seest." (lk 57-58)

Raamatus on põhjalik nõuannete kogu ämmaemandatele, kuidas sünnitust vastu võtta. Viimased paarkümmend lehekülge võtab aga enda alla õpetus, kuidas tohterdada hobuseid, veiseid ja muid pudulojuseid.

Raamat sisaldab hulgaliselt retsepte, mis täna ilmselt ei päde. Küll aga tasub järele proovida mõningaid karastusjooke, mida Wilde soovitab palaviku maandamiseks. Olgu mõned neist siinkohal lahti kirjutatud.

"Üks jook, mida tõbised peavad jooma

Võta kolm peotäit otra või kaera, pese need tolmust puhtaks, vala kaks toopi vett peale, keeda seda küttetule ääres seni, kuni vilja terad lõhkuvad. Nüüd kurna seda läbi kaltsu. Palu mõisast ehk osta apteegist üks triiki lusika täis salpeetrit ja pane seda selle läbikurnatud vee sisse, kui see alles palav on. Siis see salpeeter sulab tema sees. Kui sa tahad, siis sa võid juurde panna ka üks ehk kaks lusikatäit mett, lase seda natuke sulada vee sees tule ääres. /.../ Kui sul ei ole salpeetrit, siis pruugi seda paljast odra-vett". (lk 12)"

"Need kuremarjad on vga head joogi tarvis, eriti need, mis siis korjatakse kui viimne lumi on maa peal kevadel. Korja ning vajuta neid, seda vett, mis välja vajutatakse, keeda pisut paksuks, hoia seda ühe kinnipantud pudeli sees külmas paigas ehk maa all. Sinna võid ka pisut mett juurde panna kui sa seda keedad. Sellest keedetud marja veest vala pisut külma vee sisse, et ta hapuks jääb, siis on sul üks hea jook valmis. Kui sul on värskeid kuremarju, siis võta neid, need on veel paremad. Vajuta neid ning sega seda vedelat, mis välja vajutati külma veega. Seesama kuremarja jook kustutab janu ning jahutab su südant, mis sul nõrk on." (lk 16-17)

Kolmanda joogi valmistamiseks soovitab Wilde minna mõisa ja tuua sealt viinaäädikat. Äädikas tuleb segada külma vee sisse ja valmib hapukas jook.

Mida öelda lõpetuseks. Sellel raamatul on kaks mõõdet. Ühelt poolt on see pesuehtne käsiraamat maarahvale võitluses igasuguste haiguste ja tervisehädade vastu. Teisalt peegeldub selles Wilde hoolivus maarahva vastu. Wildele läheb korda see, et ka see osa elanikkonnast, kes peab päevast-päeva rügama pärisorjatööd, oleks terve ja tugev. Siin võime taas rääkida sellest, et Wilde jaoks olid kõik jumala ees võrdsed. Nõnda, nagu haigestusid ja said ravi saksad, nii oli igati loomulik, et ka maarahvas sai oma tõvedele lohutust ja parandust.

Mõneti huvitavad olid ka need kohad, kus Wilde soovitab ravimeid ja mitmesuguseid tarvilikke rohupulbreid küsida mõisast. Ilmselt oli selline käitumismall suht levinud. See omakorda lubab oletada, et mõisnike ja maarahva suhe ei pruukinud olla alati käärivalt terav. Mõis oli siiski koht, kus talurahvas võis oma hädadele ka abi saada.