Suhted Johann Georg Eiseniga

Järgnevalt püüan veidi piiluda Wilde ja Johann Georg Eisen von Schwartzenbergi suhetesse. Viimane on tuntud vahest kõige teravama pärisorjuse kriitikuna 18. sajandi Liivimaal. Andmaks põgusat ülevaadet Eiseni eluloost, kasutan Eesti vanema kirjanduse digitaalset tekstikogu "Eeva".

Halle ülikoolis (1737–40) teoloogiat, meditsiini, ravimtaimeteadust ja kameralistikat õppinud Eiseni tuli 1741. aastal Liivimaale, millel oli saksa tudengite seas omamoodi „piimamägede ja pudrujõgede maa“ kuulsus, kus koduõpetajana oli kerge vaevaga võimalik kiirelt haljale oksale jõuda. Esimesed neli aastat õpetas ta Avinurmes (Awwinorm) perekond Skoghi lapsi ja kuigi raha reisiks oli juba olemas, võttis ta vastu Torma-Lohusuu (Torma-Lohusu) pastorikoha (1745–75).

Eiseni tegevus Tormas oli äärmiselt mitmekesine. Ta rajas uue kirikuhoone, tegi suuri jõupingutusi kirjaoskuse levitamiseks kihelkonnas, propageeris rõugetevastast kaitsepookimist sõnas ja teos, kirjutas käsikirja jäänud eestikeelse aiapidamiskäsiraamatu, leiutas uudse kuivkonserveerimisviisi, mille tutvustus tõlgiti mitmetesse võõrkeeltesse (vene, poola, rootsi, inglise, hispaania) ja pani paberile rea pärisorjusevastaseid kirjutisi, millest enamik trükki siiski ei jõudnud.

Peter Ernst Wilde ja Johann Georg Eisen ei olnud üksnes mõttekaaslased. Nad puutusid kokku ka igapäevaelus. Eiseni nime leiame Peter Ernst Wilde esimese poja ristsetelt. Eisen avaldas üht-teist Wilde trükikojas. Kokkupuutepunkte oli teisigi. Ka ametialaselt - olid ju mõlemad arstikunsti asjatundjad.

1998. aastal ilmus Roger Bartletti ja Erich Donnerti sulest valik Eiseni kirjutistest "Johann Georg Eisen (1717-1779). Ausgewählte Schriften. Deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft in Russischen Reich."

Raamatu indeksist leiame viiteid Peter Ernst Wildele üheteistkümnest kohast. Igaüks neist sisaldab killukesi kahe valgustusajastu mõttekaaslase kokkupuutepunktidest. Alustuseks mainivad valiku koostajad, et Wilde ja Eisen olid tuttavad ja pärisorjuse vastased kaasvõitlejad. Lisaks olid mõlemad rõugete vatsase vaktsineerimise eestkihutajad.

Samal ajal, kui Eisen püüdis Liivimaa kindralkuberneri George Browne toel viia Liivimaal läbi süstemaatilist kaitsepookimist rõugete vastu, avaldas Wilde Oberpahlenis mõtteid, kuidas kõige tõhusamalt variolatsiooni läbi viia. Variolatsiooni korral kanti nakatunud inimestelt võetud rõugelima üle mitte-nakatunud inimestele, mis põhjustas tavaliselt kerge haigestumise ning seejärel kestva immuunsuse. Tegemist oli mõneti riskantse ettevõtmisega. Variolatsioon aitas küll võidelda rõugee vastu, kuid see võis endaga tuua kaasa ka epideemiapuhangu. Just viimase tõttu loobuti rõugetega "nakatamisest" 1780. aastate paiku.

Ei saa öelda, et Eiseni ja Wilde arusaamad arstikunstist oleksid alati ühtinud. Mõningad lahkhelid ilmnesid 1760ndate lõpus, pärast seda, kui Wilde sulest ilmus 1768. aastal trükis "Discours über die Dimsdalsche Art, die Blattern einzuprofen". Eisen kritiseerib Wildet kirjas Gadebuschile 31. juulist 1769. "Te peaksite lugema Dr Wilde käsitlust rõugete panemisest. Pfui. Olen arvanud, et idee rõugebakterite viimisest emaüska kuulub mulle, aga nüüd ütleb Wilde kogu maailmale, et tema seda mulle teada andnud on".

Samas annab Eisen mõista, et ta ei ole huvitatud kisklemisest autoriõiguste üle, sest esmatähtis on kasu, mida inimene sellest avastusest saab. Küll aga väljendab ta pettumust. "See on ilmselgelt ebaõiglane, et ta võtab mult selle pookimisviisi au, millest esimesena kirjas proua Montaguele kirjutasin.

Oluliseks Eiseni ja Wilde kokkupuutekohaks oli Kuningamäe trükikoda. 1772. aastal ilmus siin suisa neli Eiseni teost "Die Kunst alle Küchenkräuter und Wurzeln zu trocknen" (Supijuurikate kuivatamise kunst), "Unterricht, wie man Bäume versetzer soll" (Õpetus, kuidas puid ümber istutama peab), "Fortgesetzer Unterricht von Bäumen" (Jätkuõpetus puudest) ja "Zweite Fortsetzung des Unterrichts von Bäumen" (Teine jätk puude õpetusest).